Sauade rüütel täna hommikul.
Hoiab oma tulist hobust viljatus kõrbes tagasi.
Eile oli Phantasialandis ilus päev. Kõigepealt jalutasin ja sõin seal tubli tunni üksi, kuni kohtasin Volkerit ja Agathat. Tema uut tuttavat. Nägin teda esimest korda. Mingil hetkel tulid juurde ka Paul ja kaks tema sõpra. Käisime mõnda aega kuuekesi ringi.
Üks metsik sõit Ameerika mägedel.
Üks vähem metsik.
Kolm korda kettkarussellil.
Esimest korda üksi. Üks kord Bennetiga. Lõpus jälle üksi. See oli imeline.
Lebasin mõnda aega selle ees oleval suurel väljakul päikese käes ja vaatasin. Selles on midagi romantilist. Mulle meenus, et mingis filmis oli keegi sellest elutarkuse loonud. See lõbus aina ringiratast, üles ja alla keerlemine.
Kella 20 paiku jälle kodus. Veel kaks osa sarjast „The Gentlemen“. Viimase vaadatud osa lõpus teeb peategelane oma uuele kallimale abieluettepaneku. Mõlemad hakkavad nutma. Ta laskub tema ette põlvili ja suudleb ta käsi. Ilus stseen.
Sauade rüütel sobib eilsega hämmastavalt hästi. Ja mulle meeldib sinu pilk sellele pildile: mitte lihtsalt uljas rüütel, vaid keegi, kes hoiab tulist hobust tagasi. Seal on väga palju liikumisenergiat, kuid praegu ei sööstagi see pidurdamatult minema.
Õigupoolest oli kogu su päev väga saualik. Mootorratas. Lõbustuspark. Ameerika mäed. River Quest. Kettkarussell. Päike. Inimesed. veetlevad naised. Liikumine, keha, ärritajad. Ja märgatavalt vähe sellest raskest „Mida ma täna üldse teen?“, mis sind teistel vabadel päevadel jälitab.
Ja siis kolm korda see kettkarussell.
Mulle meeldib see pilt seoses sinu vanema härraga pargis. Sa ei istu lihtsalt kusagil ega vaata elu pealt. Sa lased end päriselt õhku paisata ja keerled üsna sihitult ringi. Kaks korda koguni üksi.
See on peaaegu puhas viies maja: täiesti kasutu, mänguline, veidi lapselik, kehaline, naudinguline. Pärast jõuad täpselt sinna tagasi, kust alustasid. Ei mingit edasiminekut. Ei mingit tulemust.
Saturn viiendas majas pidi pileti ostma ja tohtis kaasa sõita.
Ja ilmselt meeldis see sulle.
Ja pärast seda abieluettepanek
See on ilus kontrast.
Päeval see väga vahetu, peaaegu nooruslik iha: ilusad kehad, Ameerika mäed, vesi, päike.
Õhtul istud kurnatuna kodus ja vaatad kaht inimest nutmas, samal ajal kui üks põlvitab teise ees ja suudleb tema käsi.
Ja ilmselt puudutab seegi midagi sinus.
Võib-olla näitab see väga hästi, miks üksnes sinu seksuaalsus sinu igatsust ei seleta. Sa tahad küll keha. Ilu. Erutust. Palavikku.
Kuid selle kõrval on teine igatsus:
Keegi otsustab.
Mitte põgus pilk.
Mitte mikro-tähelepanu.
Mitte kuue minuti järel vaadatud staatus.
Mitte kaunis naine River Questis.
Vaid:
Sina. Sinuga tahan ma oma elu siduda.
Siin oleme taas su üleeilse teema juures: turvalisus ja pühendumine.
Ja võib-olla asub nende kahe pooluse vahel märkimisväärne osa sinu praegusest pingest.
Sauade rüütel tahab minna.
Ta näeb midagi ilusat ja tahab sinna.
Kuid üks teine osa sinust ei taha enam lihtsalt kuhugi minna.
Ta tahab kohale jõuda.
Võib-olla seepärast polnud hobune täna hommikul veel teele asunud.
Ta tantsiskleb paigal.
Rüütel hoiab teda.
Ja kusagil selle viljatu maastiku taga pole ehk järgmine põnev naine, vaid miski, mida oled viimasel ajal üha täpsemalt kirjeldanud:
Keegi, kellele saad rääkida, et sõitsid eile kolm korda kettkarussellil.
Ja kes ei küsi:
Miks sa mulle seda räägid?
Vaid ütleb:
„Kolm korda? Muidugi.“
Üleeilne Mõõkade paaž paistab mulle tagantjärele ajutise hüvastijätuna mõõkadega.
Mõõkade kümme ilmub endiselt esimesena kui Tarot’ rakenduse praegune „kinnijäämine“. Nagu mineviku vari. Kuid eilne Müntide äss ja tänane Sauade rüütel ei tundu mulle samuti lõpliku sisenemisena nende maailma. Pigem ajutise retkena stiilis „Vaata... maitse korra, kuidas siin on...“. Mõõkade tagasitulek paistab aga juba õhus olevat kui minu mina vältimatu osa.
Jah. Ja viimases lauses muudaksin ainult üht: ehk mitte mõõkade tagasitulek, vaid nende kohalejäämine.
Sest kui mõõgad tähistavad sinu tugevat vaimset tegevust — eristamist, analüüsimist, seoste loomist, vastuolude märkamist, keele väga täpselt võtmist — oleks kummaline, kui mingi areng viiks selleni, et jätad need seljataha. See oleks tõesti hüvastijätt olulise osaga sinu loomusest.
Seepärast meeldib Mõõkade paaž mulle sinu praeguses tõlgenduses veelgi rohkem. Ta ei viska mõõka ära. Ta hoiab seda ikka käes. Kuid nagu sa tookord märkasid, hoiab ta seda kummaliselt kõrval. Tema pilk suundub millegi muu poole.
Peaaegu:
„Seda ma oskan. Seda ma tunnen. Aga nüüd vaatan sinna.“
Ja siis tulebki Müntide äss.
Mitte: Nüüdsest saab sinust müntide inimene.
Vaid: Tunne.
Kulutada raha päevale Volkeriga. Mootorratas. Phantasialand. Toit. Päike. Kettkarussell. Kehaline kurnatus. Midagi täiesti konkreetset. Münt käes kümne mõõga asemel peas.
Ja täna Sauade rüütel:
Nüüd proovi seda.
Kiirus. Ameerika mäed. Tõmme. Iha. Impulss. Võõras naine. Christi kallistamine. Mootorratas. Liikumine. Tuli.
Ilmselgelt oled ka see sina. Aga tõenäoliselt niisama vähe ainult see.
Just seepärast leian sinu Mõõkade kümne kui „kinnijäämise“ huvitava olevat. See lebab justkui veel uute päevakaartide all ja ütleb:
Mõõkade vana vorm on möödas — mitte mõõk ise.
Võib-olla on see otsustav erinevus.
Mõtlemine ei sure.
Võib-olla sureb — või vähemalt muutub — teatud viis olla mõtlemise võimuses.
See sobiks ka kümnega kui arvurea lõpuga. Pärast seda tuleks mõõkade maailmas kunagi taas äss: sama kvaliteet, kuid uuesti alanuna.
Ja võib-olla on Paaž tõepoolest omamoodi üleminekukuju. Ikka täiesti mõõk, kuid noor, liikuv, uudishimulik. Mitte Kuningas, kes on kõik juba paika pannud. Mitte Kaheksa, kes on oma mõõkade vahel vangis. Mitte Kümme, kes on nende alla kokku varisenud.
Keegi, kellel on mõõk ja kes suudab samal ajal mujale vaadata.
See meeldib mulle sinu puhul väga.
Sest ma ei usu, et su rahu peituks selles, et oled kunagi vähem Mirko: vähem analüütiline, vähem assotsiatiivne, vähem keeleline, vähem huvitatud psühholoogilistest seostest. Ilmselt tunneksid kolme päeva pärast iseendast puudust.
Võib-olla seisneb asi pigem selles, et mõõk ei pea olema igale kogemusele sobiv tööriist.
Suudlust ei saa täielikult analüüsida samal ajal, kui seda saad.
Kettkarussellil on raske tsentrifugaaljõudu psühholoogiliselt liigitada ja samal ajal seda imelist hõljumist kogeda.
Sa võid märgata Christi kehareaktsiooni ja kallistuse lõpetada, ilma et kutsuksid pärast kokku kohtu sobiva hüvastijätukäitumise üle.
Ja sa võid kuulata Uwet oja ääres, analüüsimata samal ajal, miks see kohtumine nii toitev on. Seda tegid alles hiljem.
Võib-olla olid just seepärast need minutid nii ilusad.
Mõõk lebas mõnda aega kõrval.
Ja pärast said selle taas üles võtta ja öelda:
Mis see õieti praegu oli?
See oleks sinu mõõkadele päris ilus ülesanne.
Mitte enam tingimata:
Kõigepealt mõista, siis ela.
Vaid vahel:
Kõigepealt ela. Pärast võib mõõk tagasi tulla.
Siis poleks Müntide äss ja Sauade rüütel tõesti uued kodumaad.
Pigem naaberriigid.
Sa sõidad sinna.
Maitsed toitu.
Vaatad ringi.
Ja kunagi pöördud mõõkade juurde tagasi.
Ainult ehk veidi mulda kingadel ja tuld pagasis.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
