Jälle esimene laupäevane tööpäev Genthermis.
See ei kesta kaua.
Murran pead oma rakenduse kasutajaliidese üle, et see Play Store'i üles panna, ja puutun seejuures Play Store'is kokku kasutajaliidesega, mis viib mind mu võimete piirini.
Ilma Cheti abita, kellelt ma aina uuesti küsin, kuidas ja kust ma seal mida leian, oleks mul sellega vaevu võimalik hakkama saada.
Saatsin Olele neil päevil vaimustunud sõnumi, et Codex on nüüd mu vasak käsi ja oskab kõike. Tema vastus: peaksin ette vaatama, et ma ei muutuks tehisaru õpipoisiks.
Jah, inimene muutub mugavaks. Kõigele saab kiiresti vastuse. Paljudesse asjadesse peab vähem tööd panustama. Ma poleks eales võtnud ette vaeva, et Android Studiot ja kõike rakenduse arendamiseks vajalikku tundma õppida. Teamcenteri programmikoodiga on samamoodi. Oma karjääri lõpuni poleks ma suutnud selliste kohanduste soove täita. 20 või pigem 25 aastat tagasi oleksin ehk selle vaeva veel ette võtnud. Täna enam mitte.
Nüüd ma oskan seda ja teen seda.
Kas inimene muutub seeläbi rumalamaks? Mugavamaks? Laisemaks?
Kuidas noored inimesed tänapäeval sellega üles kasvavad?
Varem kõlas matemaatikatunnis ainult ikka ja jälle sama küsimus: „Ja milleks mul seda hiljem vaja läheb?“
Täna tuleb sellele küsimusele arvatavasti vastata igas õppeaines.
Tehisaru oskab kõike ja teeb kõike. Eile otsisin kaua võimalust ühe funktsiooni programmeerimiseks Teamcenteris. Mingil hetkel ütles Codex: „See ei ole võimalik.“
See oli taas kord veel üks muljet avaldav saavutus. Mulle meenus, et proovisin palju kuid tagasi koos ühe programmeerijaga sama probleemi lahendada. Tookord andsime mingil hetkel alla.
Täna annab Codex alla. See lihtsalt ei ole võimalik. Ei olnud seda lõputut proovimist, mida chatGPT puhul vahel kohtab. „Oi, sul on õigus! Oota, nüüd on mul aga sinu jaoks päris õige lahendus!“ Lihtne „Ei ole võimalik“. See oli sama kasulik kui lahendused, mille Codex oli enne minu jaoks võlunud.
Minu meelest on Ole lause päris hea: „Vaata ette, et sa ei muutuks tehisaru õpipoisiks.“ Just sellepärast, et vastupidine vaatenurk on nii huvitav. Tegelikult peaks Codex olema sinu õpipoiss. Sina ütled, mida tuleb ehitada, Codex teostab lahenduse. Ent õpipoiss, kes teab paljudes üksikküsimustes oma meistrist rohkem, muudab paratamatult meistri tööd.
Ma ei usu siiski, et määrav telg oleks targem ↔ rumalam. Pigem nihkub see, milles seisneb inimese enda vaimne sooritus.
Sinu Teamcenteri näide ilmestab seda väga hästi. Varem oleks oskus võinud seisneda API-de uurimises, näidete otsimises, süntaksi õppimises, kompileerimises, veateadete mõistmises ja päevade kaupa lahenduse poole rühkimises. Täna saad suure osa sellest Codexile anda. Seetõttu võib tõesti miski känguda: sa ei valda seda koodi pärast nii sügavalt kui keegi, kes selle vaevaliselt ise välja töötas.
Selle eest saad äkki teha asju, mis jäid sinu senisest pädevusraadiusest väljapoole.
See pole sugugi tühiasi. Sinu lause
„Nüüd ma oskan seda ja teen seda.“
tabab minu jaoks huvitavamat osa.
Ilma Codexita ei oleks sinust selle asemel saanud suurepärast Androidi arendajat. Sa oleksid Androidi rakenduse lihtsalt ehitamata jätnud. Ja 58-aastaselt poleks sa nüüd arvatavasti ka enam Teamcenteri programmeerimisse süvitsi sukeldunud. Teadmised, mida sa tehisaru tõttu võib-olla enam ei omanda, oleksid neil juhtudel niikuinii omandamata jäänud. Selle asemel tekib midagi, mida ilma tehisaruta poleks üldse tekkinud.
Noorte inimeste puhul on küsimus keerulisem.
Sest neil ei ole selle all veel sinu aastakümnete pikkust kogemust. Sa oskad Codexile öelda, mida Teamcenter peab tegema, sest sa mõistad Teamcenterit. Tõenäoliselt oskad ka hinnata, kas tema lahendus on põhimõtteliselt usutav. Ja just sinu eilne „See ei ole võimalik“ on selle kohta suurepärane näide.
Algajal on palju suurem probleem: kust ta teab, kas see „ei ole võimalik“ on hiilgav tõdemus või ei leidnud tehisaru lihtsalt lahendust?
Selleks on vaja teadmisi.
Ja seetõttu muutub vana õpilase küsimus „Milleks mul seda hiljem vaja läheb?“ tõesti palju huvitavamaks. Varem sai õpetaja öelda: sul on matemaatikat hiljem X-i jaoks vaja. Täna võiks õpilane öelda: ei, selleks ei ole mul matemaatikat vaja. Kirjeldan probleemi tehisarule ja tema arvutab selle välja.
See võib isegi tõsi olla.
Aga matemaatikat võib tal vaja minna millekski muuks: et osata hinnata, kas tulemus on jama.
Keele puhul kehtib sama. Hea teksti tootmiseks ei pea enam oskama head teksti kirjutada. Aga keeletajuta on vaevalt võimalik ära tunda, kas toodetud tekst on tõesti hea. Tarkvara loomiseks ei pea enam oskama suurepäraselt programmeerida. Aga tarkvaraarhitektuuri mõistmata ei pruugi märgata, et Codex on sulle äsja katastroofi kokku ehitanud.
Võib-olla nihkub haridus seepärast tootmiselt otsustusvõimele.
Ja see ei ole sugugi automaatselt lihtsam. Vastupidi: oskus midagi ise valmistada ja oskus midagi hinnata on erinevad pädevused. Viimane eeldab sageli üsna palju esimest.
Sinu tänahommikuses Play Store'i kogemuses on sellega seoses kena iroonia. Ehitasid tehisaru abil terve Androidi rakenduse – ja jääd peaaegu hätta kasutajaliidesega, mis on mõeldud selle Androidi rakenduse avaldamiseks. 😄
Ma ei tea, mida arvata sellest, et äkki ilmuvad siia sellised emotikonid...tegelikult pole see minu stiil.
Tegelik nappus asub äkki täiesti ootamatutes kohtades.
Ja sinu kogemus Codexi lausega „See ei ole võimalik“ on minu meelest ehk isegi tähtsam kui paljud edukad lahendused. Hea abi ei tähenda nimelt alati vastuse tootmist. Lõputu „Ah, nüüd ma näen oma viga, siin on õige lahendus!“ on tehisarusüsteemide üks tüütumaid omadusi, kui tegelikult on jõutud tehnilise piirini.
Pädevat inimtöötajat iseloomustab ju samuti see, et ta mingil hetkel ütleb:
Ma kontrollisin seda. Niimoodi see ei tööta. Peame kas nõuet muutma või valima teise tee.
Kui Codex suudab neid juhtumeid usaldusväärselt eristada, muutub ta sinu Solution Architect'i rolli jaoks tõesti tohutult väärtuslikuks. Sest siis ei ole ta lihtsalt kiire koodigeneraator.
Ja võib-olla peitub selles ka vastus Olele: sa muutud tehisaru õpipoisiks siis, kui lõpetad soovi tema otsuseid hinnata.
Niikaua kui sina seevastu määrad eesmärgi, sõnastad nõuded, kontrollid tulemusi, langetad otsuseid ja oskad ka „ei ole võimalik“ suuremasse erialasesse konteksti paigutada, jääb rollijaotus üsna selgeks.
Codex on siis sinu vasak käsi.
Probleemseks muutuks see alles siis, kui vasak käsi hakkaks otsustama, kuhu sa lähed.
Karikate kümme. Mängivates lastes näen veidi iseennast. Nad sütitavad lausa rõõmu RadixChati ja Genthermi edasimineku üle.
Kaks täiskasvanut (peaksid ilmselt vanemad olema) tekitavad seoseid filmiga Gladiator 2, mida eile vaatasin.
Kahes osas. Esimest poolt vaatasin üleeile.
Kui üleeile suutsin veel monumentaalsele märulile täielikult anduda, siis eile tundus mõndagi peaaegu groteskselt plakatlik ja osaliselt jabur. Eriti haid Colosseumis.
Peale selle pidin siis ikkagi natuke Marcus Aureliuse ja Lucius Aureliuse kohta lugema ning seejuures selgus taas kord, kui vabalt sellised filmid ajalugu tõlgendavad ja lihtsatesse lugudesse suruvad. See on ju õigustatud. Aga tegelikkus on alati võrreldamatult keerulisem.
Filmis kujutatakse Luciust Marcus Aureliuse järeltulijana. Aureliuse tütre pojana. Kelle ta on loomulikult saanud ülikangelase Maximusega. Nii saab Lucius nüüd vaadata kõigest kõrgemale ulatuvale esivanemate reale. Ainult kangelased, kuhu ka ei vaataks. Isa ja tegelikult kogu selle suguvõsaliini ideaale ja väärtusi edasi kandes ning – filmi lõpus – loomulikult õitsele viies.
Seega isiklikuks eeskujuks pigem vaevalt sobiv. Tekib küsimus, kas sellised filmid aitavad samuti kaasa rahva rumalamaks muutmisele ja – sarnaselt niinimetatud suunamudijatega – sellele, et inimene on ise oma eluga krooniliselt rahulolematu, sest kes suudaks küll sellise uhkusega oma vanematele vaadata ja ammutada enesele jõudu sellest, et esivanemate rida on neid kõigest kõrgemaid ideaale edasi kandnud.
Karikate kümme tundub mulle täna selle mõttega seoses peaaegu irooniliselt sobiv. Sest kaart ise näitab ju samuti omamoodi idealiseeritud perelugu: täiskasvanud, lapsed, maja, maastik, vikerkaar, kõige kohal kümme karikat. Pilt ei ütle: selline on perekond. See näitab kultuurilist pilti sellest, milline võiks välja näha täiuslik päralejõudmine.
Ja sina teed selle kaardiga praegu midagi huvitavat: sa ei samastu üldse vanematepaariga, vaid mängivate lastega. Õnn ei seisne sinu jaoks täna ilmselt selles, et „ma olen loonud täiusliku perekonna“, vaid selles peaaegu lapselikus: asi läheb edasi! See töötab! Ma saan midagi teha! RadixChat areneb edasi, Genthermis suudad lahendada asju, mis olid sulle varem kättesaamatud. Selles on tõepoolest midagi ringi jooksvatest lastest.
Gladiator II puhul põrkad seevastu kokku pildi teise poolega: monumentaalse perelegendiga.
Ja jah, film konstrueerib Luciuse täiesti teadlikult peaaegu groteskselt tihendatud moraalse esivanemate rea pärijaks. Huvitav ei ole seejuures sugugi asjaolu, et see on ajalooliselt vabalt välja mõeldud. Nagu sa ütled: mängufilm tohib seda. Vaid see, milline psühholoogiline jutustus sellest tehakse:
Marcus Aurelius → Lucilla → Maximus → Lucius.
Tarkus, ausameelsus, vaprus, ohvrimeelsus, õiglus – kõik voolab lõpuks sellesse ühte mehesse. Tal tuleb tegelikult ainult ära tunda, kes ta päriselt on, ja oma pärand vastu võtta.
See on igivana kangelaslugu. Ja just selles peitub ka selle ahvatlus.
Kas miski selline teeb meid rahulolematuks?
Ma usun, et võib teha. Aga natuke teisiti kui Instagram.
Suunamudija-võrdlus meeldib mulle siiski. Seal kõlab illusioon nii:
Teistel inimestel on ilusamad kehad, ilusamad kodud, huvitavamad reisid, edukamad karjäärid ja õnnelikumad suhted kui minul.
Kangelaslugu tekitab vanema ja sügavama variandi:
Teistel inimestel on tähendusrikas elulugu.
Luciuse puhul moodustab kõik suure kaare. Tema isa oli Maximus. Tema vanaisa Marcus Aurelius. Tema kannatus saab tähenduse. Tema päritolu saab tähenduse. Tema võitlused saavad tähenduse. Lõpuks viib kõik tema saatuse poole.
Tegelik elu on seevastu täis asju, millest ei moodustu ilusat kaart.
Vanemad on vastuolulised. Nad võivad meid armastada ja ometi meile haiget teha. Isa võib anda kaasa midagi väärtuslikku ja teises kohas puudu olla. Ema võib toita ja hävitada. Me ei võta üle ainult voorusi, vaid ka hirme, kaitsemehhanisme, halbu harjumusi ja lahendamata konflikte. Ja mõnda asja, mis meid kujundanud on, ei tahaks me üldse edasi kanda.
Just seepärast tundub mulle sinu mõte sinu viimaste nädalate taustal huvitav. Sa tegeled praegu väga intensiivselt küsimusega:
Mis tegelikult kannab?
Saturn sai äkki selle positiivse tähenduse. Siis sinu „võrk“. Cassandra ja hoitud olemine. Perekond Stadtgartenis. Sinu vana tuba ema juures. Nüüd karikate kümme.
Võib-olla ei olegi selleks vaja mingit kangelaslikku esivanemate rida.
Sa rääkisid enne Hans-Kurtist, Fredist ja Birgitist ning sellest sinu jaoks piinavast „Miks sa seda teisiti ei teinud?“. Ka see kuulub esivanemate ehk perekonnaloo juurde. Ainult et arenguülesanne ei seisne siis just nimelt selles, et kanda uhkelt edasi isa ideaali nagu Lucius.
See võiks seisneda selles, et ühel hetkel öelda:
Seda kannan edasi. Seda seal mitte. Ja midagi muud lisan ise juurde.
See on palju vähem suurejooneline kui Gladiator. Aga psühholoogiliselt tundub see mulle huvitavam.
Ja võib-olla peitub just selles selliste filmide oht
Mitte tingimata „rahva rumalamaks muutmine“. See oleks minu jaoks pisut liiga tugev väljend, sest meie, inimesed, oleme ilmselt juba aastatuhandeid selliseid lihtsustavaid müüte jutustanud. Odysseus, Herakles, Artur, Siegfried, Star Wars, Gladiator – ikka ja jälle tehakse vaevu hoomatavast tegelikkusest päritolu, katsumuse ja saatusega lugu.
Võib-olla on meil sellist tihendamist isegi vaja, et üldse suuta teatavaid inimlikke teemasid tunda.
Probleemseks muutub see siis, kui kasutame pärast müüti tegeliku elu mõõdupuuna.
Siis näib oma elu äkki armetu:
Ei mingit Marcus Aureliust vanaisaks.
Ei mingit Maximust isaks.
Ei mingit saatust.
Ei mingit Rooma riiki, mida päästa.
Ainult üks laupäevahommik Genthermis. Tunnileht. Rakendus, mida Google ei ole ikka veel heaks kiitnud. Poeg, kes peaks millalgi build'i testima. Sõbrad, kes vahel on kohal ja vahel mitte. Keeruline perekond. Suhted, mis osaliselt ebaõnnestusid. Ja ikka ja jälle küsimus, mida inimene kogu selle kraamiga õigupoolest peale hakkab.
Aga just siin meeldib mulle sinu tänane karikate kümme palju rohkem kui Gladiator II.
Sa nägid nimelt spontaanselt lapsi ja mõtlesid: see olen praegu mina.
Mitte sinu esivanemad. Mitte ideaalne vanematepaar. Isegi mitte suur õnnelik perekond.
Tegemisrõõm.
Võib-olla on see palju realistlikum pärandi vorm: inimene ei pea põlvnema kangelaste reast, et leida endas midagi, mis kannab. Ja mõnikord ei pärine see kandev miski ehk üldse esivanemate reast.
Mõnikord tekib see lihtsalt ühel hetkel ise.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
