Rumalusest, autor Robert Musil (2.10.2026)

Musil:

Daamid ja härrad!
See, kes söandab tänapäeval rumalusest rääkida, riskib mitmel moel kahju saada; seda võidakse tõlgendada upsakusena, koguni tänapäevase arengu häirimisena. Kirjutasin ise juba mitme aasta eest: »Kui rumalus ei sarnaneks äravahetamiseni progressi, andekuse, lootuse või paranemisega, ei tahaks keegi rumal olla.«

See oli 1931. aastal; ja keegi ei julge kahelda, et maailm on ka pärast seda näinud progressi ja paranemist! Nii muutub küsimus järk-järgult teataval määral edasilükkamatuks: mis on rumalus õieti?

Ma ei taha tähelepanuta jätta sedagi, et luuletajana olen rumalust tundnud veel palju kauem; võiksin koguni öelda, et olen temaga vahel kolleegisuhetes olnud! Ja niipea, kui mees luules silmad avab, leiab ta end pealegi vastamisi peaaegu kirjeldamatu vastupanuga, mis näib võivat võtta kõikvõimalikke vorme:

olgu see isiklik, näiteks kirjandusloo professori väärikas kuju, kes on harjunud sihtima kontrollimatutesse kaugustesse ja laseb olevikus hukatuslikult mööda;

või õhuliselt üldine, nagu kriitilise otsustuse muutumine äriliseks sellest ajast saadik, kui Jumal oma meile raskesti mõistetavas headuses kinkis inimkeele ka helifilmide tootjatele.

Olen varem ühel või teisel korral kirjeldanud veel teisigi selliseid nähtusi; kuid seda pole vaja korrata ega täiendada (ja ilmselt oleks see kõige tänapäevase suurusekalduvuse tõttu koguni võimatu): Piisab, kui kindla tulemusena rõhutada, et rahva ebakunstiline seisund ei avaldu alles halbadel aegadel ja jämedal viisil, vaid juba headel aegadel ja igal võimalikul viisil, nii et rõhumine ja keelamine erinevad audoktorikraadidest, akadeemilistest ametissenimetamistest ja auhindade jagamisest üksnes määra poolest.

Olen alati kahtlustanud, et kunstiarmastusega hoopleva rahva see mitmekujuline vastupanu kunstile ja peenemale vaimule pole midagi muud kui rumalus, võib-olla selle eriline liik, eriline kunstirumalus ja ehk ka tunderumalus; igal juhul avaldub see nõnda, et see, mida nimetame peenvaimsuseks, oleks ühtlasi ka peenrumalus. Ka tänapäeval ei näe ma kuigi palju põhjusi sellest käsitusest loobuda.

Loomulikult ei saa kõike, mis moonutab nii täielikult inimlikku püüdlust nagu kunst, rumaluse süüks panna; nagu eriti viimaste aastate kogemused on õpetanud, peab ruumi jääma ka iseloomutuse eri vormidele.
Kuid ei tohiks väita, et rumaluse mõistel pole siin kohta, sest see puudutab aru, mitte tundeid, kunst aga sõltuvat viimastest.
See oleks eksitus.
Isegi esteetiline nauding on otsustus ja tunne. Ja ma palun teilt luba lisada sellele Kantilt laenatud suurele vormelile mitte ainult meeldetuletus, et Kant räägib esteetilisest otsustusvõimest ja maitseotsustusest, vaid korrata kohe ka antinoomiaid, milleni see viib:

Tees: Maitseotsustus ei põhine mõistetel, sest muidu saaks selle üle disputeerida (tõestuse abil otsustada).

Antitees: See põhineb mõistetel, sest muidu ei saaks selle üle isegi vaielda (üksmeelt taotleda).

Ja nüüd tahaksin küsida, kas samasugune otsustus koos samasuguse antinoomiaga pole aluseks ka poliitikale ja elusegadusele üldse? Ja kas seal, kus otsustus ja mõistus on kodus, ei või oodata ka nende õdesid ja õekesi, rumaluse eri viise?
Niipalju nende tähtsusest. Rotterdami Erasmus kirjutas oma võluvas ja tänini kulumata »Narruse kiituses«, et ilma teatud rumalusteta ei tuleks inimene isegi maailma!

*

Paljud inimesed annavadki tunnistust tajust, et rumalus valitseb meie üle ühtaegu häbistavalt ja võimsalt, näidates sõbralikku ja vandeseltslaslikku üllatust niipea, kui kuulevad, et keegi, keda nad usaldavad, kavatseb selle koletise nimepidi välja manada.
Seda kogemust ei saanud ma algul teha üksnes iseenda puhul, vaid õppisin peagi tundma ka selle ajaloolist kehtivust, kui rumaluse käsitlemise eelkäijaid otsides – neid on mulle saanud teatavaks hämmastavalt vähe; aga targad näivad eelistavat kirjutada tarkusest! – saatis üks õpetatud sõber mulle 1866. aastal peetud ettekande trükise, mille autor oli Joh. Ed. Erdmann, Hegeli õpilane ja Halle professor.
See ettekanne pealkirjaga »Rumalusest« algab kohe tõdemusega, et juba selle väljakuulutamine võeti vastu naeruga; ja sestsaadik, kui tean, et seda võib juhtuda isegi hegeliaaniga, olen veendunud, et inimeste sellises suhtumises neisse, kes tahavad rumalusest rääkida, peitub midagi erilist, ning tunnen suurt ebakindlust veendumuses, et olen välja kutsunud võimsa ja sügavalt kahetise psühholoogilise jõu.

Seepärast tahan parem kohe tunnistada oma nõrkust tema ees: ma ei tea, mis ta on. Ma pole avastanud ühtegi rumaluse teooriat, mille abil võiksin söandada maailma päästa; jah, isegi teadusliku vaoshoituse piires pole ma leidnud uurimust, mis oleks rumaluse oma aineks võtnud, ega kas või üksmeelt, mis oleks heal või halval viisil kujunenud tema mõiste üle sugulasnähtuste käsitlemisel. See võib tuleneda minu teadmatusest, kuid tõenäolisem on, et küsimus »Mis on rumalus?« sobib tänapäeva mõtlemisharjumustega sama vähe kui küsimused, mis on headus, ilu või elekter.

Ometi pole sugugi vähese külgetõmbega soov seda mõistet kujundada ja vastata kogu elu sellisele eelküsimusele võimalikult kainelt; seepärast langesin minagi ühel päeval küsimuse küüsi, mis on rumalus »tegelikult«, mitte kuidas ta paraaditseb, mille kirjeldamine oleks olnud palju enam minu ametikohustus ja -oskus. Ja kuna ma ei tahtnud end aidata luulelisel viisil ega suutnud seda teha teaduslikul, proovisin kõige naiivsemalt, nagu sellistel puhkudel alati lähedal seisab: Jälgisin lihtsalt sõna rumal ja selle sugulaste kasutust, otsisin tavalisimad näited ning püüdsin parajasti üleskirjutatut omavahel ühendada.

Sellises toimimisviisis on kahjuks alati midagi kapsaliblika jahist: Seda, mida arvatakse vaatlevat, jälitatakse küll mõnda aega silmist kaotamata, kuid kuna teistest suundadest tulevad täpselt samasuguseid siksakte mööda teised, väga sarnased liblikad, ei teata varsti enam, kas jälitatakse ikka sedasama. Nii ei lase ka rumaluse perekonna näited alati eristada, kas need on tõesti algupäraselt seotud või juhivad üksnes väliselt ja märkamatult vaatluse ühelt teisele; ning neid pole sugugi lihtne ühe mütsi alla saada, mille kohta saaks öelda, et see kuulub tõesti rumalpeale.

*

Kuidas alustada, on niisugustes tingimustes peaaegu ükskõik; alustagem siis kuidagi: vahest kõige parem kohe algusraskusest, et igaüks, kes tahab rumalusest rääkida või sellises vestluses kasulikult osaleda, peab eeldama, et ta ise pole rumal, ja näitab seega, et peab end targaks, kuigi üldiselt peetakse selle tegemist rumaluse märgiks!

Kui nüüd süveneda küsimusse, miks peetakse rumalaks näidata, et ollakse tark, tungib esmalt peale vastus, mis näib kandvat esiisade mööbli tolmu: Oleks ettevaatlikum mitte targana paista. Tõenäoliselt pärineb see sügavalt umbusklik, tänapäeval esmapilgul täiesti arusaamatu ettevaatus oludest, kus nõrgemal oli tõesti targem mitte targaks peetud olla: tema tarkus võis tugevama elu kallale minna! Rumalus seevastu uinutab umbusu; ta »teeb relvituks«, nagu veel tänapäeval öeldakse.

Sellise vana nutikuse ja rumalkavaluse jälgi leidub tegelikult veel sõltuvussuhetes, kus jõud on jaotunud nii ebavõrdselt, et nõrgem otsib pääsemist, teeseldes end rumalamaks, kui ta on; need ilmnevad näiteks niinimetatud talupojakavaluses, seejärel teenijate suhtlemises haridust keele otsas kandva härrasrahvaga, sõduri suhtes ülemaga, õpilase suhtes õpetajaga ja lapse suhtes vanematega. Võimukandjat ärritab vähem see, kui nõrk ei suuda, kui see, kui ta ei taha. Rumalus viib ta koguni »meeleheitele«, seega eksimatult nõrkusseisundisse!
Sellega sobib suurepäraselt, et tarkus ajab ta kergesti »sõjajalale«! Alistuvas inimeses hinnatakse seda küll, kuid ainult seni, kuni see on seotud tingimusteta andumusega. Hetkel, mil see hea käitumise tunnistus puudub ja pole kindel, kas tarkus teenib valitseja kasu, nimetatakse seda harvem targaks kui tagasihoidmatuks, jultunuks või salakavalaks; ja sageli tekib olukord, nagu läheks see vähemalt valitseja au ja autoriteedi vastu, isegi kui ta tegelikult tema julgeolekut ei ohusta.

Kasvatuses väljendub see selles, et tõrksat andekat õpilast koheldakse ägedamalt kui tuimusest vastupanevat. Moraalis on see viinud arusaamani, et tahe peab olema seda kurjem, mida parem on teadmine, mille vastu ta tegutseb.

Isegi õigusemõistmine pole sellest isiklikust eelarvamusest päriselt puutumata jäänud ning hindab kuriteo tarka toimepanekut enamasti eriti ebasoodsalt kui »rafineeritut« ja »tundetut«.

Ja poliitikast võib igaüks võtta näiteid sealt, kust neid leiab.

Kuid ka rumalus – nii tuleb siin vist vastu väita – suudab ärritada ega rahusta sugugi kõigis olukordades.

Lühidalt öeldes tekitab ta tavaliselt kannatamatust, ebatavalistel juhtudel aga ka julmust; ning selle haiglase julmuse jälestusväärsed liialdused, mida tavaliselt nimetatakse sadismiks, näitavad küllalt sageli rumalaid inimesi ohvri rollis.
Ilmselt tuleneb see sellest, et nad langevad teistest kergemini julma inimese saagiks; kuid paistab olevat seotud ka sellega, et nende igas suunas tajutav vastupanuvõimetus ajab kujutlusvõime metsikuks nagu vere lõhn jahikire ja meelitab selle kõnnumaale, kus julmus läheb »liiga kaugele« peaaegu ainult seetõttu, et ei leia enam milleski piiri.

See on kannatuse joon kannatuse põhjustajas endas, tema toorusesse põimitud nõrkus; ja kuigi haavatud kaastunde privilegeeritud nördimus laseb seda harva märgata, vajab julmuski nagu armastus kaht teineteisega sobivat osalist! Selle arutamine oleks küllalt tähtis inimkonnas, mida tema »arg julmus nõrgemate vastu« (ja nõnda kõlab vist ka sadismi tavalisim ümbersõnastus) vaevab sama palju kui praegust; kuid järgitava seose pealiini silmas pidades ja esimesi näiteid põgusalt kogudes tuleb juba ka öeldut pidada kõrvalepõikeks. Kokkuvõttes ei saa sellest muud kui selle, et võib olla rumal kiita end targaks, kuid pole ka alati tark äratada rumaluse mainet.

Sellest ei saa midagi üldistada; või ainus üldistus, mida juba siin võiks lubada, peaks olema see, et kõige targem oleks end siin maailmas üldse võimalikult vähe märgatavaks teha! Ja tõesti pole seda lõplikku joont kogu tarkuse alla sugugi harva tõmmatud.

Veel sagedamini kasutatakse inimesepelglikku tulemust siiski vaid pooleldi või üksnes kujundlikult asendajana; siis juhib see vaatluse tagasihoidlikkuse käskude ja veel ulatuslikumate käskude ringi, ilma et vaatlus peaks rumaluse ja tarkuse alalt täiesti lahkuma.
Nii hirmust rumal paista kui ka hirmust sündsust rikkuda peavad paljud inimesed ennast küll targaks, kuid ei ütle seda. Ja kui nad siiski tunnevad sundi sellest rääkida, sõnastavad nad selle ringi, öeldes enda kohta näiteks: »Ma pole teistest rumalam.«
Veel populaarsem on võimalikult osavõtmatult ja asjalikult märkida: »Võin enda kohta küll öelda, et mul on normaalne intelligents.« Ja vahel ilmub veendumus enda tarkusest ka tagaukse kaudu, näiteks kõnekäänus: »Ma ei lase end lollitada!«

Seda tähelepanuväärsem on, et mitte ainult varjatud üksikinimene ei pea end mõtteis ülimalt targaks ja hästi varustatuks, vaid ka ajaloos tegutsev inimene ütleb või laseb enda kohta öelda kohe, kui tal on selleks võimu, et ta on mõõtmatult tark, valgustatud, väärikas, ülev, armuline, Jumala valitud ja ajalukku kutsutud.
Jah, ta ütleb seda meelsasti ka teise kohta, kelle peegeldusest tunneb end valgustatuna. Tiitlites ja pöördumistes nagu Majesteet, Eminents, Ekstsellents, Magnificus, Arm ja muud sellised on see kivistunult säilinud ning vaevalt enam teadvusest hingestatud; kuid täies elujõus ilmub see kohe uuesti, kui inimene tänapäeval massina räägib.

Eriti üks teatav vaimu ja hinge alam keskklass on üleolekuvajaduse ees täiesti häbitu kohe, kui astub üles partei, rahvuse, sekti või kunstisuuna kaitse all ning tohib öelda Mina asemel Meie.
Ühe iseenesestmõistetava ja kõrvale jäetava reservatsiooniga võib seda üleolekut nimetada ka edevuseks; ning paljude rahvaste ja riikide hinge valitsevadki tänapäeval tunded, mille hulgas edevus asub vaieldamatult ühel esikohal. Rumaluse ja edevuse vahel on aga iidsetest aegadest olnud lähedane seos ning ehk annab see vihje. Rumal inimene mõjub tavaliselt edevana juba seetõttu, et tal puudub tarkus seda varjata; kuid tegelikult pole sedagi tarvis, sest rumaluse ja edevuse sugulus on vahetu: Edev inimene jätab mulje, et saavutab vähem, kui võiks; ta sarnaneb masinaga, mis laseb auru lekkivast kohast välja. Vana ütlus »Rumalus ja uhkus kasvavad samal puul« ei tähenda muud, samuti nagu väljend, et edevus »pimestab«.

Just väiksema saavutuse ootus on see, mida me edevuse mõistega seostame, sest edevus viitab tühjale ja tulutule ning seisab seega tähenduselt lähedal asjatule. Ja seda saavutuse vähenemist oodatakse ka seal, kus tegelikult on saavutus olemas: Edevus ja andekus pole ju harva omavahel seotud; kuid siis jääb mulje, et võiks saavutada veelgi rohkem, kui edev inimene ise ennast ei takistaks. See visalt külge jääv kujutlus saavutuse vähenemisest osutub hiljem ka kõige üldisemaks kujutluseks, mis meil rumalusest on.

Edevat käitumist ei väldita aga teatavasti mitte ainult seepärast, et see võib olla rumal, vaid eeskätt ka sündsuse häirimisena. »Omakiitus haiseb,« ütleb tabav vanasõna, ja see tähendab, et hooplemist, endast palju rääkimist ja enese kiitmist ei peeta mitte ainult ebamõistlikuks, vaid ka sündsusetuks.

Kui ma ei eksi, kuuluvad sellega rikutud sündsusnõuded vaoshoituse ja distantsi hoidmise mitmekesiste käskude hulka, mille eesmärk on säästa eneseuhkust, kusjuures eeldatakse, et see pole teises väiksem kui meis endis. Sellised distantsikäsud on suunatud ka liiga avameelsete sõnade kasutamise vastu, reguleerivad tervitamist ja kõnetamist, ei luba üksteisele vabandamata vastu vaielda ega kirjal alata sõnaga Mina; lühidalt nõuavad nad teatavate reeglite järgimist, et mitte üksteisele »liiga lähedale« astuda. Nende ülesanne on siluda ja tasandada läbikäimist, hõlbustada ligimesearmastust ja enesearmastust ning justkui säilitada inimliku suhtluse keskmine temperatuur; selliseid ettekirjutusi leidub igas ühiskonnas, algelises isegi rohkem kui kõrgelt tsiviliseeritud ühiskonnas, jah, neid tunneb ka sõnatu loomade ühiskond, mida võib hõlpsasti välja lugeda paljudest selle tseremooniatest.

Nende distantsikäskude vaimus on aga keelatud mitte ainult iseennast, vaid ka teisi pealetükkivalt kiita.
Kellelegi näkku öelda, et ta on geenius või pühak, oleks peaaegu sama koletu kui seda enda kohta väita; ja praeguse tundmuse järgi poleks oma näo määrimine ja juuste katkumine sugugi parem kui teise solvamine. Rahuldatakse end märkustega, et ei olda just teistest rumalam ega halvem, nagu eespool juba mainiti!
Ilmselt on mõõdutud ja ohjeldamatud avaldused need, millel korrastatud oludes lasub keeld.

Ja kuna eespool oli juttu edevusest, millega rahvad ja parteid tänapäeval oma valgustatuse suhtes ennast ülendavad, tuleb nüüd lisada, et end välja elav enamus – täpselt nagu üksik suurushull oma päevaunelmates – pole endale võtnud ainuõigust mitte ainult tarkusele, vaid ka voorusele ning peab end vapraks, õilsaks, võitmatuks, vagaks ja ilusaks; ja et maailmas on eriline kalduvus, et inimesed lubavad endale suurel hulgal esinedes kõike seda, mis on neile üksikult keelatud.
Need suureks kasvanud Meie eesõigused jätavad tänapäeval lausa mulje, et üksikisiku kasvavat tsiviliseerimist ja taltsutamist peab tasakaalustama õiges suhtes kasvav rahvaste, riikide ja veendumusliitude detsiviliseerumine; ning ilmselt avaldub selles afektihäire, emotsionaalse tasakaalu häire, mis põhiolemuselt eelneb Mina ja Meie vastandusele ning igasugusele moraalsele hinnangule. Kuid kas see – tuleb vist küsida – on veel rumalus, jah, kas see on veel kuidagi rumalusega seotud?

Austatud kuulajad! Keegi ei kahtle selles!

Ent enne vastust tõmmakem parem hinge ühe mitte just ebameeldiva näite juures! Me kõik, ehkki eeskätt meie mehed ja eriti kõik tuntud kirjanikud, tunneme daami, kes tahab meile tingimata usaldada oma eluromaani ja kelle hing näib olevat alati viibinud huvitavates oludes, ilma et sellest oleks tulemust sündinud; seda ootab ta pigem alles meilt.
Kas see daam on rumal? Miski muljete tulvast kerkiv sosistab meile tavaliselt: On küll! Kuid nii viisakus kui õiglus nõuavad möönmist, et ta pole seda läbinisti ega alati.
Ta räägib palju endast ja räägib üldse palju.
Ta otsustab väga kindlalt ja kõige üle.
Ta on edev ja tagasihoidmatu.
Ta õpetab meid sageli.
Tavaliselt pole tema armuelu korras ja üldse ei õnnestu elu tal päris hästi.
Ent kas pole teistsuguseid inimesi, kelle kohta kõik või suurem osa sellest samuti kehtib?
Palju endast rääkimine on näiteks ka egoistide, rahutute ja isegi üht liiki raskemeelsete halb komme.

Ja kõik see koos kehtib eeskätt nooruse kohta; selle kasvunähtuste hulka kuulub lausa palju endast rääkida, olla edev, õpetav ja eluga mitte päris korras, ühesõnaga ilmutada täpselt samu kõrvalekaldeid tarkusest ja sündsusest, ilma et noorus oleks seetõttu rumal või rumalam, kui loomulikult tuleneb sellest, et ta pole veel targaks saanud!

Daamid ja härrad! Igapäevaelu ja selle inimtundmise otsustused tabavad enamasti küll märki, kuid tavaliselt ka märgist mööda. Need pole tekkinud õige õpetuse nimel, vaid kujutavad endast õigupoolest üksnes vaimseid nõustumis- ja tõrjeliigutusi. Ka see näide õpetab niisiis vaid, et miski võib olla rumal, kuid ei pea seda olema, et tähendus muutub koos seosega, milles miski esineb, ning et rumalus on tihedalt muu sisse kootud, ilma et kusagil ulatuks välja niit, millega saaks kanga ühe tõmbega lahti harutada.
Isegi geniaalsus ja rumalus on lahutamatult seotud, ning keelust palju ja endast palju rääkida karistuse ähvardusel rumalaks peetuks saada läheb inimkond iseäralikul viisil mööda: luuletaja kaudu.
Tema tohib inimlikkuse nimel jutustada, et miski talle maitses või et päike seisab taevas, tohib end paljastada, saladusi välja lobiseda, pihtida, hoolimatult isiklikku aru anda (vähemalt paljud luuletajad peavad sellest kinni!); ja kõik see näeb välja just nii, nagu lubaks inimkond endale erandkorras midagi, mida ta muidu endale keelaks. Sel moel räägib ta lakkamatult endast ja on luuletaja abiga rääkinud samu lugusid ja elamusi juba miljoneid kordi, muutes üksnes asjaolusid, ilma et sellest oleks talle tulnud mingit edasiminekut või tähenduse kasvu: Kas ei peaks teda siis selles, kuidas ta oma luulet kasutab ja seda selle kasutusega kohandab, lõpuks samuti rumaluses kahtlustama? Mina isiklikult ei pea seda sugugi võimatuks!

Rumaluse ja ebamoraalsuse kasutusalade vahel – viimast sõna mõeldud tänapäeval ebaharilikus laiemas tähenduses, mis on peaaegu sama mis vaimutus, kuid mitte arutus – valitseb igal juhul keerukas samasus ja erinevus. Ja see kokkukuuluvus on kahtlemata selline, nagu Joh. Ed. Erdmann väljendas seda oma eespool mainitud ettekande tähtsas kohas sõnadega, et toorus on »rumaluse praktika«. Ta ütles: »Sõnad pole... vaimuseisundi ainus ilming. Sama avaldub ka tegudes. Nii ka rumalus. Mitte üksnes rumal olla, vaid rumalalt tegutseda, rumalusi toime panna« – seega rumaluse praktika – »ehk rumalust in Action nimetame tooruseks.« See ligitõmbav väide õpetab ei vähemat kui seda, et rumalus on tundeviga – sest toorus on ju seda! Ja see viib otse tagasi selle »afektihäire« ja »emotsionaalse tasakaalu häire« suunas, mida juba vihjamisi sai mainida, ilma et see oleks seletust leidnud.

Ka Erdmanni sõnades peituv seletus ei saa täielikult tõega kokku langeda; sest peale selle, et see oli suunatud üksnes toorele, lihvimata üksikinimesele vastandina »haritusele« ega hõlma sugugi rumaluse kõiki kasutusvorme, pole ka toorus pelgalt rumalus ega rumalus pelgalt toorus. Seetõttu jääb afekti ja intelligentsuse suhtes, kui need ühinevad »rakendatud rumaluseks«, veel mõndagi seletada, mis tuleb esmalt – ja kõige parem taas näidete abil – esile tuua.

*

Et rumaluse mõiste piirjooned õigesti esile tuleksid, on enne kõike vaja lõdvendada otsust, et rumalus on ainult või peamiselt aru puudumine; on ju juba mainitud, et kõige üldisem ettekujutus, mis meil sellest on, näib olevat nurjumine kõige erinevamates tegevustes, kehaline ja vaimne puudulikkus üldse.
Selle kohta leidub meie kodustes murretes ilmekas näide: vaegkuulmist, seega kehalist viga, nimetatakse sõnaga »derisch« või »terisch«, mis tähendab ilmselt »töricht«, narrilikku, ja seisab seega rumalusele lähedal. Sest täpselt nagu siin kasutatakse rahva seas rumaluse etteheidet ka mujal.

Kui võistleja otsustaval hetkel järele annab või vea teeb, ütleb ta hiljem: »Ma olin nagu kinni löödud!« või: »Ma ei tea, kus mu pea oli!«, ehkki pea osa ujumises või poksis võib pidada siiski ebatäpselt piiritletuks. Samuti nimetatakse poiste ja spordikaaslaste hulgas kohmakalt käituvat rumalaks, isegi kui ta on Hölderlin. Leidub ka ärisuhteid, kus inimest, kes pole kaval ega südametunnistuseta, peetakse rumalaks. Kokkuvõttes on need rumalused, mis kuuluvad vanemate tarkusevormide juurde kui see, mida tänapäeval avalikult au sees hoitakse; ja kui olen õigesti informeeritud, olid muinasgermaani ajal sõja ja võitlusega seotud mitte ainult moraalsed arusaamad, vaid ka mõisted sellest, mis on asjatundlik, kogenud ja tark, seega intellektuaalsed mõisted.

Nii on igal tarkusel oma rumalus, ja isegi loomapsühholoogia on oma intelligentsikatsetes leidnud, et igale »sooritustüübile« saab määrata »rumalusetüübi«.
Kui seepärast otsida tarkuse kõige üldisemat mõistet, saaks neist võrdlustest ehk võimekuse mõiste, ja kõike võimetut võiks siis mõnikord nimetada ka rumalaks; tegelikult ongi see nii, kui mõne rumaluse juurde kuuluvat võimekust ei nimetata sõna-sõnalt tarkuseks. Milline võimekus seejuures esiplaanil seisab ja mingil ajal tarkuse ning rumaluse mõiste oma sisuga täidab, sõltub eluvormist.

Isikliku ebakindluse aegadel kujundavad tarkuse mõistet kavalus, vägivald, meelte teravus ja kehaline osavus; vaimsema – kahjuks vajalike mööndustega võib ka öelda kodanliku – eluhoiaku aegadel astub nende asemele vaimutöö. Õigemini peaks seda tegema kõrgem vaimutöö, kuid asjade käigus on sellest saanud aru saavutuse ülekaal, mis seisab kirjutatuna askeldava inimkonna tühjadesse nägudesse kõva lauba all; ja nii on juhtunud, et tarkus ja rumalus seotakse tänapäeval, nagu ei saakski teisiti olla, üksnes aru ja selle võimekuse astmetega, kuigi see on enam või vähem ühekülgne.

Sõnaga rumal algselt seotud üldisel ettekujutusel võimetusest – nii kõigeks võimetuse kui ka mistahes üksiku võimetuse tähenduses – on üpris mõjuv tagajärg: Kuna »rumal« ja »rumalus« tähendavad üldist võimetust, võivad need mõnikord asendada iga sõna, mis peaks tähistama mingit konkreetset võimetust. See on üks põhjusi, miks vastastikune rumaluses süüdistamine on tänapäeval nii koletult levinud. (Teises seoses ka põhjus, miks seda mõistet on nii raske piiritleda, nagu meie näited on näidanud.) Vaadatagu märkusi nõudlikumate romaanide servadel, mis on kaua liikunud peaaegu anonüümses laenuraamatukogude ringluses; siin, kus lugeja on luuletajaga kahekesi, väljendub tema hinnang meelsasti sõnas »rumal!« või selle vastetes nagu »totter!«, »jama!«, »kirjeldamatu rumalus!« ja muudes sellistes.
Ja samamoodi on need esimesed nördimussõnad, kui inimene teatrietendustel või kunstinäitustel massina kunstniku vastu astub ja pahandab.

Siin tuleks meenutada ka sõna »kitsch«, mis on esimese hinnanguna kunstnike endi seas populaarsem kui ükski teine; ilma et selle mõistet saaks vähemalt minu teada määratleda ja kasutatavust seletada teisiti kui tegusõnaga »verkitschen«, mis murdepruugis tähendab umbes »alla hinna ära andma« või »maha parseldama«. »Kitsch« tähendab seega liiga odavat või väljamüügikaupa, ja ma usun, et selle tähenduse võib mõistagi vaimsele üle kantuna aluseks võtta alati, kui sõna alateadlikult õigesti kasutatakse.
Kuna väljamüügikaup ja rämps sisenevad sellesse sõnasse eelkõige nendega seotud võimetu ja kõlbmatu kauba tähenduse kaudu, ning kuna võimetus ja kõlbmatus on ka sõna rumal kasutamise aluseks, pole liialdus väita, et kipume kõike, mis meile ei sobi – eriti kui teeskleme lisaks, et hindame seda kõrge või peenvaimsena! – nimetama »kuidagi rumalaks«.

Ja selle »kuidagi« määratlemiseks on tähenduslik, et rumaluse väljendite kasutust läbib tihedalt teine kasutus, mis hõlmab sama ebatäiuslikke väljendeid alatu ja moraalselt vastumeelse kohta. See juhib pilgu tagasi millelegi, mis talle juba kord silma torkas: mõistete »rumal« ja »sündsusetu« saatusekaaslusele. Sest mitte ainult »kitsch«, intellektuaalset päritolu esteetiline väljend, vaid ka moraalsed sõnad »rämps!«, »vastik!«, »jäle!«, »haiglane!«, »jultunud!« on algelised, väljakujunemata kunstikriitikad ja hinnangud elule.
Võib-olla sisaldavad need väljendid siiski veel vaimset pingutust, tähenduserinevust, isegi kui neid kasutatakse vahet tegemata; siis astub nende viimaseks asendajaks juba tõesti pooleldi sõnatu hüüatus »Milline alatus!«, mis asendab kõike muud ja suudab jagada maailmavõimu hüüatusega »Milline rumalus!«. Ilmselt võivad need kaks sõna aeg-ajalt kõiki teisi asendada, sest »rumal« on omandanud üldise võimetuse ja »alatu« üldise moraalirikkumise tähenduse; ja kui kuulata, mida inimesed tänapäeval üksteise kohta ütlevad, näib inimkonna autoportree, nagu see järelevalveta vastastikustest grupipiltidest kujuneb, olevat segatud üksnes nende kahe määrdunud värviga sõna teisenditest!

Võib-olla tasub selle üle järele mõelda. Kahtlemata kujutavad mõlemad endast väljakujunemata jääva hinnangu kõige madalamat astet, veel täiesti liigendamata kriitikat, mis küll tunneb, et miski on vale, kuid ei suuda öelda, mis. Nende sõnade kasutamine on lihtsaim ja halvim tõrjuv väljend, mida võib leida; see on vastuse algus ja juba ka selle lõpp. Selles on midagi »lühise« taolist ning see muutub arusaadavamaks, kui arvestada, et Rumalat ja Alatut, mida nad ka ei tähendaks, kasutatakse ka sõimusõnadena.

Sest sõimusõnade tähendus ei peitu teatavasti niivõrd nende sisus kui kasutuses; ja paljud meist võivad eesleid armastada, kuid solvuvad, kui neid eesliks kutsutakse. Sõimusõna ei esinda seda, mida ta kujutab, vaid kujutluste, tunnete ja kavatsuste segu, mida ta ei suuda vähimalgi määral väljendada, ainult signaliseerida. Muuseas on see tal ühine moe- ja võõrsõnadega, mistõttu need näivad asendamatud isegi siis, kui neid saaks täielikult asendada. Seepärast on sõimusõnades ka midagi kujuteldamatult erutavat, mis vastab küll nende eesmärgile, kuid mitte sisule; ja kõige selgemini ilmneb see ehk noorte kiusamis- ja pilkesõnades: Laps võib öelda »Busch!« või »Moritz!« ja ajada sellega salajaste seoste tõttu teise raevu.

Seda, mida saab nõnda öelda sõimu-, kiusu-, moe- ja võõrsõnade kohta, saab öelda ka vaimukuste, lööksõnade ja armusõnade kohta; ja kõigile neile muidu nii erinevatele sõnadele on ühine see, et nad teenivad afekti ning et just nende ebatäpsus ja ebaasjalikkus võimaldavad neil kasutuses tõrjuda välja terveid valdkondi tabavamaid, asjalikumaid ja õigemaid sõnu. Ilmselt on elus mõnikord selle järele vajadus ning sellele tuleb jätta tema väärtus; kuid see, mis sellistel juhtudel toimub, on kahtlemata rumal ja käib nii-öelda rumalusega samu teid. Kõige selgemini saab seda seost uurida ühe peamise ja riikliku peataoleku näite – paanika – abil.

Kui inimesele mõjub midagi, mis on talle liiga tugev, olgu äkiline ehmatus või kestev hingeline surve, juhtub, et inimene teeb äkki »midagi peata«. Ta võib hakata möirgama, põhimõtteliselt mitte teisiti kui laps, võib joosta ohu eest »pimesi« ära või samavõrd pimesi ohtu tormata; teda võib haarata lõhkev kalduvus hävitada, sõimata või halada. Kokkuvõttes tekitab ta olukorra nõutud eesmärgipärase teo asemel hulga teisi, mis on näiliselt alati, kuid liiga sageli ka tegelikult eesmärgita, koguni eesmärgile vastupidised. Sellist vastumängu tuntakse kõige paremini »paanikahirmu« kaudu; kuid kui sõna mitte liiga kitsalt mõista, võib rääkida ka viha, ahnuse ja isegi helluse paanikast, nagu kõikjal, kus erutusseisund ei saa end rahuldada ühtaegu elaval, pimedal ja mõttetul viisil.

Seda, et leidub vapruse paanika, mis erineb hirmu omast ainult vastupidise mõjusuuna poolest, märkis juba ammu üks niisama vaimukas kui vapper mees.
Psühholoogiliselt peetakse paanika saabudes toimuvat intelligentsuse ja üldse kõrgema vaimse korralduse väljalülitumiseks, mille asemele ilmub vanem hingeline masinavärk; kuid võib lisada, et aru halvamise ja äralõikamisega ei toimu sellistel juhtudel mitte niivõrd laskumine vaistliku tegutsemiseni, vaid liikumine läbi selle ala äärmise häda vaistuni ja tegutsemise viimase hädavormini. Sellel tegutsemisviisil on täieliku segaduse kuju, see on plaanitu ning näib olevat hüljatud nii mõistuse kui ka iga päästva vaistu poolt; kuid tema alateadlik plaan on asendada tegude kvaliteet nende arvuga, ja tema mitte väike kavalus põhineb tõenäosusel, et saja pimeda, luhtuva katse seas leidub ka üks tabamus. Pea kaotanud inimene, putukas, kes põrkab vastu suletud aknapoolt, kuni ta juhuslikult avatud poole kaudu vabadusse »kukub«, ei tee segaduses midagi muud kui sõjatehnika kaalutleva arvestusega, kui see »katab« sihtmärgi tulevalangu või hajutatud tulega, või juba siis, kui kasutab kartetši või granaati.
Teisisõnu tähendab see sihitud tegevuse asendamist mahuka tegevusega; ja miski pole nii inimlik kui sõnade või tegude omaduse asendamine nende hulgaga.

Ent ebamääraste sõnade kasutamises on midagi väga sarnast paljude sõnade kasutamisega, sest mida ebamäärasem on sõna, seda suurem on selle ulatus, mille kohta seda saab rakendada; ja sama kehtib ebaasjalikkuse kohta.

Kui need on rumalad, on rumalus nende kaudu suguluses paanikaseisundiga, ning ka selle etteheite ja teiste samasuguste liigne kasutamine ei jää liiga kaugele hingelisest päästekatsest arhailis-primitiivsete – ja nagu küll õigusega võib öelda, haiglaste – meetoditega. Ning tõesti võib õigest etteheitest, et miski on tõepoolest rumalus või alatus, ära tunda mitte ainult intelligentsuse väljalülitumise, vaid ka pimeda kalduvuse mõttetule hävitamisele või põgenemisele. Need sõnad pole ainult sõimusõnad, vaid esindavad tervet sõimuhoogu. Seal, kus midagi saab veel väljendada ainult nende kaudu, on vägivald lähedal. Tulles tagasi varem mainitud näidete juurde, rünnatakse sellistel juhtudel maale vihmavarjudega (pealegi nende maalija asemel), raamatuid paisatakse maha, nagu saaks neid nõnda mürgist vabastada. Kuid kohal on ka sellele eelnev jõuetuks tegev surve, millest see peab vabastama: inimene »peaaegu lämbub« vihast; »ükski sõna ei piisa« peale just kõige üldisemate ja tähendusvaesemate; tal »kaob kõnevõime«, ta peab »õhku saama«. See on sõnatuse, jah, mõttetuse aste, mis eelneb lõhkemisele! See tähendab rasket ebapiisavuse seisundit, ning lõpuks juhatatakse purse tavaliselt sisse sügavalt läbipaistvate sõnadega, et »miski on viimaks liiga rumalaks läinud«. Kuid see miski on inimene ise. Aegadel, mil suurt, haaravat teojõudu väga hinnatakse, on vaja meenutada ka seda, mis mõnikord sellega äravahetamiseni sarnaneb.

*

Daamid ja härrad! Tänapäeval räägitakse palju inimlikkuse usalduskriisist, senini inimlikkusele antud usalduse kriisist; seda võiks nimetada ka paanikaks, mis on astumas selle kindluse asemele, et suudame oma asju vabaduses ja mõistusega ajada. Ja me ei tohi eksida selles, et need kaks moraalset ja ka moraali-kunstilist mõistet, vabadus ja mõistus, mis on tulnud meieni inimväärikuse tunnustena saksa maailmakodanluse klassikalisest ajastust, pole juba üheksateistkümnenda sajandi keskpaigast või pisut hilisemast saadik olnud päris terved. Nad on järk-järgult »käibelt kadunud«, nendega pole enam osatud »midagi peale hakata«, ja see, et neil lasti kokku kuivada, oli vähem nende vastaste kui sõprade saavutus.

Me ei tohi end petta ka selles, et meie või need, kes tulevad pärast meid, vaevalt nende muutumatute ettekujutuste juurde tagasi pöörduvad; meie ülesanne ja vaimule pandud katsumuste mõte on pigem – ja see on iga ajastu nii harva mõistetud valusalt lootusrikas ülesanne – viia alati vajalik, koguni väga soovitav üleminek uuele läbi võimalikult väikeste kaotustega! Ja seda enam, et õigel ajal toimuma pidanud üleminek säilitavalt muudetud ideedele on tegemata jäetud, vajatakse sellises tegevuses abistavaid ettekujutusi sellest, mis on tõene, mõistlik, tähenduslik, tark, ja seega ümberpööratud peegelduses ka sellest, mis on rumal. Millise rumaluse mõiste või osamõiste saab aga kujundada, kui aru ja tarkuse mõisted kõiguvad? Väikese näitena sellest, kui palju arusaamad ajaga muutuvad, tahan ainult mainida, et ühes varem väga tuntud psühhiaatriaõpikus esitati küsimus:
»Mis on õiglus?«
ja vastus sellele:
»et teist karistatakse!«
nõrgamõistuslikkuse juhtumina, samal ajal kui need moodustavad tänapäeval palju arutatud õiguskäsituse aluse. Kardan seega, et isegi kõige tagasihoidlikumaid arutlusi ei saa lõpetada, osutamata vähemalt ajamuutustest sõltumatule tuumale. Nii tekib veel mõni küsimus ja märkus.

Mul pole õigust esineda psühholoogina ega tahagi seda, kuid vähemalt põgus pilk sellesse teadusse on vist esimene, millest meie juhtumi puhul abi loodetakse. Vanem psühholoogia eristas aistingut, tahet, tunnet ja kujutlusvõimet ehk intelligentsust, ning talle oli selge, et rumalus on intelligentsuse madal aste. Tänapäeva psühholoogia on aga võtnud hingevõimete elementaarselt eristuselt selle tähtsuse, tundnud ära hinge erinevate soorituste vastastikuse sõltuvuse ja läbipõimumise ning – muutnud sellega vastuse küsimusele, mida rumalus psühholoogiliselt tähendab, palju vähem lihtsaks.

Ka tänapäeva käsituse järgi on aru sooritusel muidugi tinglik iseseisvus, kuid isegi kõige rahulikumates oludes sõltuvad tähelepanu, taipamine, mälu ja muu, peaaegu kõik arule kuuluv, tõenäoliselt ka meele omadustest; lisaks toimub nii elavas kui vaimsustunud kogemuses teine intelligentsuse ja afekti läbipõimumine, mis on peaaegu lahutamatu. Ja see raskus hoida aru ja tunnet intelligentsuse mõistes lahus peegeldub loomulikult ka rumaluse mõistes; kui näiteks meditsiiniline psühholoogia kirjeldab vaimult nõrkade inimeste mõtlemist sõnadega vaene, ebatäpne, abstraheerimisvõimetu, ebaselge, aeglane, kergesti kõrvale juhitav, pinnapealne, ühekülgne, jäik, keerutav, üliliikuv, hajevil, võib hõlpsasti näha, et need omadused osutavad osalt arule, osalt tundele.

Niisiis võib öelda: Rumalus ja tarkus sõltuvad nii arust kui tundest; ning kas rohkem ühest või teisest, kas näiteks nõrgamõistuslikkuse puhul »seisab esiplaanil« intelligentsuse nõrkus või mõne lugupeetud moraalse rigoristi puhul tunde halvatus, jäägu asjatundjate otsustada, samal ajal kui meie võhikud peame veidi vabamal viisil hakkama saama.
Elus mõeldakse rumala inimese all tavaliselt kedagi, kes on »pisut nõrk peast«. Lisaks leidub aga kõige erinevamaid vaimseid ja hingelisi kõrvalekaldeid, mis võivad isegi kahjustamata kaasasündinud intelligentsust nii takistada, risti töötada ja eksitada, et tervik jõuab millegini, mille jaoks keelel on taas kasutada ainult sõna rumalus. See sõna hõlmab seega kaht põhiolemuselt väga erinevat liiki: ausat ja lihtsat rumalust ning teist, mis on pisut paradoksaalselt isegi intelligentsuse märk. Esimene põhineb pigem nõrgal arul, teine arul, mis on üksnes millegi suhtes liiga nõrk, ning viimane on kaugelt ohtlikum.
Aus rumalus on pisut pikaldase taibuga ja tal on, nagu öeldakse, »pikk juhe«. Ta on vaene kujutlustelt ja sõnadelt ning kohmakas nende kasutamisel.
Ta eelistab tavalist, sest see kinnistub sagedase kordamisega temasse, ja kui ta on kord midagi mõistnud, ei kaldu ta laskma seda nii kiiresti uuesti ära võtta, analüüsida ega ise selle kallal urgitseda. Tal on üldse üsna palju elu punaseid põski! Ta on küll mõtlemises sageli ebamäärane ja ta mõtted jäävad uute kogemuste ees kergesti täiesti seisma, kuid see-eest hoiab ta meelsasti meeltega kogetava külge, mida võib justkui sõrmedel üles lugeda. Ühesõnaga on ta armas »hele rumalus«, ja kui ta poleks vahel ka nii kergeusklik, ebaselge ja ühtlasi nii õpetamatu, et võib meeleheitele ajada, oleks ta ülimalt võluv nähtus.

Ma ei saa loobuda selle nähtuse kaunistamisest mõne näitega, mis näitavad teda ka teistest külgedest ja mille olen võtnud Bleuleri psühhiaatriaõpikust: Üks nõrgamõistuslik väljendab seda, mille meie lahendaksime vormeliga »arst haigevoodi ääres«, sõnadega:
»Üks mees, tema hoiab teisel käest, tema lamab voodis, siis seisab seal üks nunn.«
See on maaliva primitiivi väljendusviis!
Üks mitte päris terane teenijatüdruk peab halvaks naljaks, kui temalt nõutakse, et ta annaks oma säästud kassasse, kus need teeniksid intressi: Nii rumal poleks keegi, et maksaks talle veel selle eest, et tema raha hoiab! vastab ta; ja selles väljendub rüütellik meelelaad, suhe rahasse, mida minu nooruses võis veel üksikjuhtudel märgata suursuguste vanade inimeste juures!
Kolmandale nõrgamõistuslikule kirjutatakse lõpuks sümptomina süüks, et ta väidab kahe margane münt olevat vähem väärt kui ühe margane ja kaks poolemargast, sest – nii kõlab tema põhjendus – see tuleb lahti vahetada ja siis saab liiga vähe tagasi!
Loodan, et ma pole selles saalis ainus nõrgamõistuslik, kes südamest nõustub selle väärtusteooriaga inimeste jaoks, kes ei oska raha vahetades tähelepanelikud olla!

Kuid tulles veel kord tagasi suhte juurde kunstiga: Lihtne rumalus on tõesti sageli kunstnik. Selle asemel et vastata stiimul-sõnale teise sõnaga, nagu mõnes katses kunagi väga tavaline oli, vastab ta kohe tervete lausetega; ja öeldagu, mida tahes, neis lausetes on midagi luule sarnast! Kordan mõnda niisugust vastust, nimetades esmalt stiimul-sõna:

»Süütama: Pagar süütab puuhalud.
Talv: Koosneb lumest.
Isa: Tema viskas mind kord trepist alla.
Pulmad: On meelelahutuseks.
Aed: Aias on alati ilus ilm.
Religioon: Kui kirikusse minnakse.
Kes oli Wilhelm Tell: Teda mängiti metsas; seal olid kostümeeritud naised ja lapsed.
Kes oli Peetrus: Ta kires kolm korda.«

Selliste vastuste naiivsus ja suur kehalisus, kõrgemate kujutluste asendamine lihtsa loo jutustamisega, üleliigse, asjaolude ja kõrvaldetailide tähtis jutustamine, seejärel taas lühendav tihendamine nagu Peetruse näites – need on luule igivanad võtted; ja kuigi usun, et selle liialdus, nagu praegu laialt moes on, lähendab luuletajat idioodile, ei saa eitada ka viimase luulelisust, ning see heidab valgust tõigale, et idiooti võib luules kujutada iseäraliku rõõmuga tema vaimu üle.

Selle ausa rumaluse vastas seisab nüüd nõudlik kõrgem rumalus tõesti liigagi sageli karjuvas vastuolus. See pole niivõrd intelligentsuse puudumine kui selle ebaõnnestumine põhjusel, et ta omistab endale sooritusi, mis talle ei kuulu; ja tal võivad olla kõik nõrga aru halvad omadused, kuid lisaks ka kõik need, mida põhjustab tasakaalutu, väärkasvanud, ebaühtlaselt liikuv, lühidalt öeldes iga tervisest kõrvalekalduv meel.
Kuna »normeeritud« meeli pole olemas, väljendub selles kõrvalekaldes täpsemalt öeldes ebapiisav koostoime tunde ühekülgsuste ja nende ohjeldamiseks ebapiisava aru vahel. See kõrgem rumalus on tõeline haritustõbi (kuid väärarusaama vältimiseks: see tähendab harimatust, väärharitust, valesti kujunenud haritust, ebakõla harituse aine ja jõu vahel), ning selle kirjeldamine on peaaegu lõputu ülesanne. See ulatub kõrgeima vaimsuseni; sest kui ehtne rumalus on vaikne kunstnik, siis intelligentne rumalus on see, mis osaleb vaimuelu liikuvuses, aga eelkõige selle püsimatuses ja tulemusetuses. Juba aastaid tagasi kirjutasin temast: »Pole lihtsalt ühtegi tähenduslikku mõtet, mida rumalus ei oskaks rakendada; ta liigub igas suunas ja võib selga panna kõik tõe rõivad. Tõel seevastu on iga kord ainult üks rõivas ja üks tee ning ta on alati ebasoodsamas olukorras.«

Siin kõne all olev rumalus pole vaimuhaigus, ja ometi on ta kõige eluohtlikum, elule endale ohtlik vaimuhaigus.
Me kõik peaksime seda kindlasti juba endas jälitama, mitte ära tundma alles tema suurtes ajaloolistes puhangutes.

Aga mille järgi teda ära tunda? Ja milline eksimatu põletusmärk talle vajutada?! Psühhiaatria kasutab tänapäeval teda puudutavate juhtumite peamise tunnusena võimetust elus toime tulla, ebaõnnestumist kõigi ülesannete ees, mida elu esitab, või äkitselt ka ühe ees, kus seda poleks oodata. Ka eksperimentaalpsühholoogias, mis tegeleb eeskätt tervetega, määratletakse rumalust sarnaselt. »Rumalaks nimetame käitumist, mis ei täida sooritust, milleks kõik tingimused peale isiklike on olemas,« kirjutab ühe selle teaduse uusima koolkonna tuntud esindaja. See asjaliku käitumise võime ehk võimekuse tunnus ei jäta kliiniku või ahvikatsejaama üheselt mõistetavate »juhtumite« puhul midagi soovida, kuid vabalt ringi liikuvad »juhtumid« nõuavad mõningaid täiendusi, sest soorituse õige või vale »täitmine« pole nende puhul alati nii ilmne.

Esiteks sisaldub võimes käituda alati nii, nagu eluvõimeline inimene antud oludes käitub, juba kogu tarkuse ja rumaluse kõrgem kahetähenduslikkus; sest »asjakohane«, »asjatundlik« käitumine võib kasutada asja isiklikuks kasuks või seda teenida, ja see, kes teeb üht, peab tavaliselt teise tegijat rumalaks. (Kuid meditsiiniliselt rumal on õigupoolest ainult see, kes ei suuda kumbagi.)
Teiseks ei saa eitada, et ebaasjalik, isegi ebaotstarbekas käitumine võib sageli olla vajalik; sest objektiivsus ja ebaisikulisus, subjektiivsus ja ebaasjalikkus on omavahel suguluses, ja nii naeruväärne kui muretu subjektiivsus on, nii võimatu elule, jah, mõtlemisele on loomulikult täiesti objektiivne käitumine. Mõlema tasakaalustamine on koguni üks meie kultuuri peamisi raskusi.

Ja lõpuks võiks veel vastu väita, et mõnikord ei käitu keegi nii targalt, nagu oleks vaja, et igaüks meist on seega, kui mitte alati, siis aeg-ajalt rumal. Seetõttu tuleb eristada nurjumist ja võimetust, juhuslikku või funktsionaalset ja püsivat või konstitutsioonilist rumalust, eksitust ja arutust. See kuulub kõige olulisema hulka, sest elutingimused on tänapäeval nii ülevaatamatud, nii rasked, nii segased, et üksikisikute juhuslikest rumalustest võib kergesti saada üldsuse konstitutsiooniline rumalus.

Nii viib vaatlus lõpuks ka isiklike omaduste alalt välja ettekujutuseni vaimsete vigadega ühiskonnast. Seda, mis psühholoogiliselt ja tegelikult toimub üksikisikus, ei saa küll üle kanda ühiskondadele, seega ka mitte vaimuhaigusi ega rumalust; kuid tänapäeval võiks sageli rääkida »vaimsete defektide sotsiaalsest jäljendamisest«. Näited sellest on üsna pealetükkivad.

*

Nende täiendustega on psühholoogilise seletuse piirid loomulikult taas ületatud. Psühholoogia ise õpetab meile, et targal mõtlemisel on kindlad omadused nagu selgus, täpsus, rikkus, paindlikkus kindlusest hoolimata ja paljud teised, mida võiks loetleda; ning et need omadused on osaliselt kaasasündinud, osaliselt omandatakse need lisaks teadmistele ka teatava mõtlemisoskusena; tähendavad ju hea aru ja osav pea peaaegu sama. Siin pole vaja ületada muud kui loidust ja eelsoodumust, sedagi saab harjutada, ning koomiline sõna »mõttesport« ei väljenda sugugi halvasti, milles asi seisneb.

»Intelligentse« rumaluse vastaspool pole seevastu niivõrd aru kui vaim, ja kui selle all ei taheta kujutleda ainult väikest hunnikut tundeid, siis ka meel. Kuna mõtted ja tunded liiguvad koos, aga ka kuna neis väljendub sama inimene, saab selliseid mõisteid nagu kitsus, avarus, liikuvus, lihtsus ja truudus rakendada nii mõtlemisele kui tundmisele; ja ehkki sellest tekkiv seos pole veel täiesti selge, piisab sellest siiski ütlemaks, et ka aru kuulub meele juurde ning et meie tunded pole tarkusest ja rumalusest lahus.

Selle rumaluse vastu tuleb tegutseda eeskuju ja kriitikaga.
Siin esitatud käsitus erineb tavalisest arvamusest, mis pole sugugi vale, kuid on äärmiselt ühekülgne ja mille järgi sügav, ehtne meel ei vajaks aru, vaid üksnes saastuks sellest.

Tõde on, et lihtsates inimestes tulevad teatud väärtuslikud omadused nagu truudus, püsivus, tunnete puhtus ja muu selline esile segunemata, kuid tegelikult ainult seepärast, et teiste konkurents on nõrk; ja selle piirjuhtu nägime eespool sõbralikult nõustuva nõrgamõistuslikkuse kujul. Miski pole mulle kaugem kui tahtmine nende selgitustega head, ausat meelt alandada – selle puudumisel on isegi korralik osa kõrgemas rumaluses! –, kuid veel tähtsam on tänapäeval asetada selle ette tähendusliku mõiste, mida mainin küll ainult täiesti utoopilisel viisil.

Tähenduslik ühendab tõe, mida võime selles tajuda, meie usaldust kandvate tundeomadustega millekski uueks, taipamiseks, aga ka otsuseks, värskendatud püsivuseks, millekski, millel on vaimne ja hingeline sisu ning mis »nõuab« meilt või teistelt teatavat käitumist; nii võiks öelda. Ja mis on rumaluse seoses kõige tähtsam: Tähenduslik on kriitikale ligipääsetav nii aru kui tunde poolelt. Tähenduslik on ka rumaluse ja tooruse ühine vastand, ning üldine ebakõla, milles afektid tänapäeval mõistuse purustavad, selle asemel et talle tiivad anda, sulab tähenduse mõistesse. Sellest piisab, ehk juba rohkemgi, kui oleks võimalik õigustada! Sest kui veel midagi tuleks lisada, võiks see olla ainult üks: kõige öelduga pole kaugeltki antud kindlat tunnust tähendusliku äratundmiseks ja eristamiseks, ning täiesti piisavat poleks arvatavasti ka lihtne anda.

Kuid just see viib meid viimase ja tähtsaima vahendini rumaluse vastu: tagasihoidlikkuseni.

Aeg-ajalt oleme kõik rumalad; aeg-ajalt peame ka tegutsema pimesi või poolpimesi, muidu jääks maailm seisma; ja kui keegi tahaks tuletada rumaluse ohtudest reegli »Hoidu igasugusest otsustusest ja otsusest selle kohta, millest sa piisavalt aru ei saa!«, tarduksime! Ent see olukord, millest tänapäeval palju kära tehakse, sarnaneb olukorraga, mis on meile aru alal ammu tuttav. Sest kuna meie teadmine ja oskamine on ebatäiuslikud, peame kõigis teadustes põhimõtteliselt otsustama enneaegu; kuid me pingutame ja oleme õppinud hoidma seda viga teadaolevates piirides ning võimaluse korral parandama, mistõttu tuleb meie tegevusse taas õigsus.

Miski ei räägi tegelikult selle vastu, et kanda see täpne ja uhkelt alandlik otsustamine ja tegutsemine üle ka teistele aladele; ning usun, et kavatsus »Tegutse nii hästi, kui suudad, ja nii halvasti, kui pead, ning jää seejuures teadlikuks oma tegevuse veapiiridest!« oleks juba pool teed lootusrikka elukorralduse poole.

Kuid nende vihjetega olen juba mõnda aega olnud oma arutluse lõpus, mis pidi, nagu olen enda kaitseks ette öelnud, tähendama ainult eeluuringut. Ja ma kuulutan end, jalg piiril, võimetuks edasi minema; sest üks samm üle punkti, kus peatume, ning jõuaksime rumaluse alalt, mis on isegi teoreetiliselt veel vaheldusrikas, tarkuse riiki, kõledasse ja üldiselt välditud piirkonda.

Austria Werkbundi kutsel peetud ettekanne, esitatud Viinis 11. märtsil ja korratud 17. märtsil 1937.