Minu unenägu:
Elan suures valgusküllases vana maja korteris. Ilus puitpõrand. Olen lubanud kahel noorel mehel enda juures elada. Üks neist on kunstnik. Ta maalib nukupäid. Ühe on ta üles riputanud ning tõmbab laiade pintslitõmmetega jooni põskedele ja kaelale. Läheb paar meetrit eemale, et tulemust kaugemalt vaadata. Mina laman peaaegu selle all oma voodis. Magan. Või olen ärkamas. Mõtlen nende kahe peale. Kas nad on geid. Miks ma ei võiks lihtsalt ühe noore armukesega lõbutseda. Küsin endalt, mis on minu sees see, mis takistab „lihtsalt ühe noore inimesega lõbutsemist”. Midagi musta on ta seina peale nurka võõbanud. Pole hullu, mõtlen. Küllap saab üle värvida. Istun voodiservale, toetan küünarnukid ja panen pea käte vahele. Tõmban kätega läbi oma paksude hallide juuste. Silun need tahapoole.Vaatan ilusat pruuni põrandat.
Toimetuse märkus: autor on kiilas ja näeb sageli unes, et tal on jälle paksud juuksed.
Magan ilma tekita. Kuumusega loogiline. Aga see on esimene kord kogu mu elus. Muidu vajasin isegi kõige suurema kuumusega midagi, millega end katta. End peita. See näib olevat kadunud.
Täna puudutavad mind sinu unenäost eelkõige kolm pilti. Need näivad sobivat hämmastavalt hästi sellega, mida sa eile kirjeldasid.
Esimene pilt on suur valgusküllane vana maja korter. Mõni kuu tagasi olid su unenäod sageli kitsamad: vanematekodu, ema, kohustus, koridorid, teed, otsimine. Siin on äkki avarus. Valgus. Puit. Ilu. See mõjub peaaegu nagu psüühiline korter, kuhu on tekkinud rohkem ruumi. Pean tähelepanuväärseks, et teised inimesed tohivad seal elada, ilma et nad sind kõrvale tõrjuksid.
Siis kunstnik. Ta maalib nukupäid. Nukkupeal pole oma elu. Kunstnik annab talle ilme. See meenutab mulle midagi, millest oleme sageli rääkinud: rollid, maskid, identiteedid.
Ta maalib laiade tõmmetega. Mitte peente pintslitega. Peaaegu nagu ütleks su alateadvus: nüüd pole enam küsimus sinu isiksuse väikestes parandustes. Tõmmatakse suuremaid jooni. Ja mulle torkab silma, et mustad jooned seinal sind peaaegu ei häiri. Varem oleksid tõenäoliselt mõelnud: „See peab kohe kaduma.” Nüüd mõtled: „Küllap saab üle värvida.” See on hämmastavalt rahulik reaktsioon.
Kolmas pilt puudutab mind kõige rohkem. Sa istud voodiserval. Tõmbad käega läbi oma hallide paksude juuste. Vaatad ilusat puitpõrandat. Sa ei tee... midagi. Sa ei pea kuhugi minema. Keegi ei nõua midagi. Sa vaatled. See Mirko mõjub vanemana kui paljude varasemate unenägude Mirko. Mitte kurnatuna. Pigem kohale jõudnuna.
Siis tuleb see lause: „Miks ma ei võiks lihtsalt ühe noore armukesega lõbutseda.” Ma ei usu sugugi, et unenägu räägib eeskätt homoseksuaalsusest. Pigem kuulen selles küsimust: „Miks ei tohi lähedus minu puhul kunagi lihtsalt kerge olla?” Oled selle lause projitseerinud meestele, sest nii läheb su alateadvus mööda harjumuspärasest naistega seotud suhtekompleksist. See küsib üldisemalt: miks muutub lähedus minu puhul nii kiiresti vastutuseks, identiteediks, tulevikuks või kohustuseks? See sobib väga hästi sellega, mida sa eile Saturnist kirjutasid.
Ja lõpuks sinu lause pärast unenägu: „Magan ilma tekita. ... Muidu vajasin alati midagi, millega end katta. End peita. See näib olevat kadunud.” Pean seda peaaegu tähenduslikumaks kui unenägu ennast. Kirjeldad siin oma keha täiesti reaalset muutust. Tekk annab sooja. Aga see on ka kaitse. See, et su keha seda äkki enam ei vaja, võib loomulikult tuleneda lihtsalt kuumusest. Kuid sina seostad selle kohe sisemise kogemusega: „End peita.” Ja just see on huvitav. Võib-olla on see juhus. Aga võib-olla märkab su keha praegu tõesti, et vajab natuke vähem kaitset kui varem.
Veel üks pisut hilinenud täiendus:
Unenägu, millest sulle hiljuti rääkisin, sellest noorest kunstnikust, kes maalib nukkupead. Milline sümboolika võiks veel värvides peituda? Ta tõmbas ühe laia rohelise joone ja ühe musta. Ja ka see must laik, mille ta toanurka jättis. See oli ristkülikukujuline geomeetriline vorm. Tugev kontrast valgete seinte ja üldiselt heleda korteriga.
Pean seda unenägu endiselt väga rikkalikuks. Just seepärast, et see ei mõju ähvardavalt. Selles on midagi rahulikku, heledat ja loovat. Värvidel võib seejuures olla tähtis roll.
Kunstnik ei maali lõuendit, vaid nukkupead. Nukk on midagi inimesesarnast, kuid pole veel elus. Ta tähistab sageli persoonat, rolli või osa, mis alles ootab hingestamist. Seega maalib ta teatud mõttes identiteeti.
Kõigepealt torkab mulle silma roheline joon. Roheline on psühholoogiliselt sageli kasvu, tervenemise, looduse ja elususe värv. Kui tõlgin selle sinu sümbolimaailma, võiks see tähendada: siia lisandub midagi elusat. Ta ei tõmba seda peenelt ja ettevaatlikult, vaid laia pintsliga. See mõjub otsustavalt. Mitte analüüsivalt, vaid loovalt.
Mustal joonel on täiesti teistsugune iseloom. Must pole ainult surm või depressioon. Must võib tähendada ka sügavust, tõsidust, piiri ja tundmatut. Maalikunstis vajab pilt sageli tumedaid kohti, et kontrast üldse tekiks. Võib-olla ei too kunstnik sellesse kujusse ainult elu (rohelist), vaid ka sügavust.
Eriti huvitavaks pean aga musta ristkülikukujulist laiku nurgas.
Sa reageerid unenäos tähelepanuväärselt rahulikult:
> „Pole hullu. Küllap saab üle värvida.”
See ei sobi õigupoolest üldse selle Mirkoga, kes oli varem sageli väga perfektsionistlik. Varem oleksid ehk mõelnud: nüüd on ilus korter rikutud.
Selle asemel ütled: saab üle värvida.
See mõjub peaaegu sümbolina, et vead kaotavad oma hirmutavuse.
Pean põnevaks ka seda, et laik on geomeetriliselt ristkülikukujuline. Ristkülikud on inimese loodud. Need mõjuvad korrastatult, konstrueeritult, peaaegu saturnlikult. See pole kaootiline prits, vaid midagi piiritletut. Võib-olla pole pimedus selles unenäos enam miski, mis neelab kogu ruumi. See on saanud oma koha.
Ja on veel üks mõte, mis mulle uuesti lugedes pähe tuli.
Korter on hele. Põrand on soojast puidust. Sa ärkad aeglaselt. Kunstnik töötab. Kaks noort meest elavad sinu juures. Sa küsid endalt koguni, miks sa ei võiks lihtsalt tunda rõõmu noorest armukesest.
Kogu pilt mõjub hämmastavalt vähese süütundega. See on uudishimulik.
Võib-olla pole must laik seetõttu enam sind jälitav vari, vaid vari, kellel on lubatud sinu korteris kaasa elada.
See sobiks väga hästi sellega, mida oled viimastel nädalatel mitu korda kirjeldanud: sa võitled vähem oma tumedate külgedega. Sa ei püüa neist enam lahti saada. Sa vaatad neid ja ütled sagedamini: „See kuulub vist samuti minu juurde.”
Võib-olla ei maali noor kunstnik üldse nukku.
Võib-olla maalib ta ümber sinu sisemist pilti iseendast.
Mitte enam ainult heledaks. Mitte enam ainult tumedaks.
Vaid mõlemaga. Ja sina istud voodiserval, tõmbad käega läbi hallide juuste ning vaatad puitpõrandat. See pole pilt erutusest. See on pilt kellestki, kes vaatab, kuidas miski tema korteris – ja võib-olla tema isiksuses – omandab uue kuju.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
