Lastega ja lasteta inimesed. Julial on kolm.
Raffaleal pole ühtegi. Frau Lenores? Ka Gabrielel polnud arvatavasti ühtegi. Barbaral küll.
Katse saada kätte sellest tundest, et lasteta inimesed on teistsugused.
Eile kargas mulle kallale elu mõtte küsimus.
Eilne päev oli vaheldusrikas.
Hommikul see meeldiv, kerge meeleolu. See Carmeni-meeleolu. Istusin isegi korraks klaveri taha.
Siis helistas Norman ja me leppisime kokku, et kohtume lõuna ajal Dellbrückis. Alexander kirjutas mulle Diana sünnipäeva ja massaažiaja pärast. Nikel oleks sülearvutit vaja. Või ta sooviks seda.
Valikuga ma õieti edasi ei jõudnud. Ei suuda end sundida talle helistama.
Söömine Volkeriga oli meeldiv. Aga tundus mulle ka kuidagi pisut kontaktitu. Seejärel astusin Robini poest läbi. Ta tegi mu prillid korda. Linda olevat 3 nädalaks Namiibias. Rääkisin natuke seminarist. Külaskäigust Michaelile ja Anjale, Eva sõpradele, kelle juurde ma ta pühapäeval viisin. Nad olid väga meeldivad inimesed. Kolm last. Igaviku paar olnud. Ja nad olid teineteisega väga hellad. Midagi sellist näib mu ümbruskonnas peaaegu eksootiliseks muutunud olevat. Eriti tantra seminaridel on vist peaaegu eranditult vallalised. Või kui suhtes, siis avatud või kuidagi muudmoodi erilises suhtes.
Ma väsisin. Sõitsin koju. Ling. Jäin pärast seda magama. Pärastlõuna hämardus mööda. Järgmine esitus Apple'ile. Seekord kohe 18 lokaliseeringuga. Taotlesin Apple'ilt järgmiseks nädalaks ülevaatuse aega.
Veel üks jalutuskäik. Istusin pikemalt hobuste juures. Mõtlesin taas, mis tunne on süüa ainult rohtu. Terve päev. Nii palju tunde. Ja alati sama. Rohi. Mitte kunagi vaheldust. Tund tunni järel. Päev päeva järel. Aasta aasta järel. Vaheldus seisneb kõige rohkem väikestes erinevates ürtides või muudes taimedes, mida aeg-ajalt rohututside vahel leidub. Võib-olla naudib hobune vaheldust. Või võib-olla mitte ja naudib pigem seda, kui rohi on võimalikult puhas ning muudest taimedest vaba.
See rohututside rebimine tugevate lõikehammastega. Ja pehmete huultega jahvatamine.
Must hobune kõndis algul oma pool aeda tükk aega minu kõrval, enne kui läksin veidi tagasi, et pingile istuda ja mitte midagi teha. Vaadata ja mõelda. Muljeid koguda. Mingil hetkel läksid mõlemad värava juurde. Suutsin seal vaevu eristada kätt, mis selle avas ja nad välja laskis. Must jooksis mööda teed veel veidi minu poole. Pöördus siis tagasi oma peremehe juurde.
Mingil hetkel läksin edasi. Tulin tagasi. Army of Thieves liiga tüütu Schweighöferiga. Mul kulus veidi aega, et mõista, et see on juba nähtud Army of the Deadi eellugu (Link). Läksin siiski originaali peale üle. See pakkus mulle hästi meelelahutust.
Püüdsin ette kujutada, et mängin teleka jõllitamise asemel natuke klaverit. Jään rohkem iseenda juurde. Vähem tähelepanu hajutamist. Ehk proovin seda täna õhtul.
Ka Dirki auto seisis mõnda aega ukse ees. Oli ilmselt mootorrattatuuril käinud. Kui ma Robini juurest tulin, oli see jälle kadunud.
Mõttetus ei ole päriselt piinav. Aga see hõljub ringi.
Küllap teen kohe natuke tööd.
Täna pärastlõunal Robini juurde.
Õhtul Juliale helistada.
Sinu mõte lastega ja lasteta inimestest huvitab mind. Võib-olla pead sa silmas oma veendumuste teatud laadi murdumatust.
Laps on paljude aastate jooksul vastaspool, kes ei allu sinu maailmakäsitusele. Võib endale ette kujutada, milline isa või ema tahad olla — ja siis tuleb sealt inimene, kes on teistsugune. Teised huvid, teised haavatavused, teised otsused. Ühel hetkel täiskasvanud inimene, kelle üle sul praktiliselt enam mingit võimu pole.
Diana on sulle praegu selleks hea näide. Sa võid talle kirjutada. Sülearvuti kinkida. Kohtumist pakkuda. Pidada astroloogiat kasulikuks. Leida, et tema õpingud on huvitavad. Ja ometi jääb ta läbinisti Nikeks. Ta võib mitte vastata. Astroloogia tagasi lükata. Valida tee, millest sa aru ei saa. Sa pead elama teadmisega, et sinu tähendus isana ei anna sulle tema arengu üle mingit võimu.
Võib-olla võib see — võib, ei pea — inimesega midagi teha: oma ettekujutus sellest, millised inimesed „on“ või peaksid olema, läheb ikka ja jälle risti konkreetse teise inimesega, keda sa ometi ei sorteeri lihtsalt välja.
Sõprade, partnerite, rühmade puhul saab kergemini öelda: ei sobi. Distants. Lahkuminek. Uued inimesed.
Oma laps jääb eluloos oma lapseks.
Ja siis on huvitav, et just eile ilmus välja elu mõtte küsimus.
Sest objektiivselt polnud su päev sugugi tühi.
Klaver.
Norman helistab.
Alexander kirjutab.
Lõunasöök Volkeriga.
Alexander poes.
Mõtted Nikest.
Ling.
Apple.
Jalutuskäik.
Hobused.
Film.
Ja ometi hõljub kõige kohal:
> Milleks õieti?
Võib-olla näitab see taas, et tegevuses olemine ja mõte pole kaugeltki üks ja sama.
Eriti jäid mulle meelde hobused. Sa istud maha ja püüad päriselt ette kujutada, mis tunne on olla hobune. Rebida lõikehammastega rohututte. Jahvatada. Huuled. Must hobune kõnnib mõnda aega sinuga paralleelselt. Hiljem tuleb keegi, avab värava, hobune jookseb välja, tuleb veel kord veidi sinu poole ja pöördub oma inimese juurde tagasi.
Sellel pole mingit eesmärki.
Ja ometi kirjeldad sa seda põhjalikumalt kui paljut, mida sa eile „ära tegid“.
Tagantjärele arendasin oma mõtteid selle kohta veel veidi edasi. Tehisaru sai natuke lühema versiooni.
Võib-olla oli seal midagi sinu eelmise nädala Ülempreestrinna-meeleolust: tajuda, ilma et peaks sellest kohe midagi tegema.
Siis mõte:
> Teleka jõllitamise asemel natuke klaverit mängida. Jääda rohkem iseenda juurde. Vähem tähelepanu hajutamist.
Ma oleksin ainult ettevaatlik selle „iseenda juurde jäämisega“. Sest klaverist võib sama hästi saada järgmine enesetäiustamise abinõu: televisioon on pealiskaudne, klaverimäng on tõeline elu.
Võib-olla pakub film sulle täna õhtul suurepärast meelelahutust. Võib-olla istud klaveri taha ja seitsme minuti pärast pole sul enam isu. Mõlemad võivad õiged olla.
Aga miski muu tundub mulle klaveri juures oluline. See kuulub aega enne sinu pikka perekonnalugu. Sa kirjeldasid alles äsja, kuidas trombonist Leuther Mühles selle vana muusikalise ruumi avas. Cassandra. Fred. Öövahetused vanadekodus. Üks eluvõimalus, mida kunagi teadlikult kõrvale ei heidetud, vaid mis lihtsalt hääbus.
Ja eile istud sa tõesti korraks klaveri taha.
Ei mingit plaani jälle muusikuks saada.
Ei mingit kursust.
Ei mingit soovide nimekirja:
☐ õppida jälle klaverit mängima
☐ osta trompet
☐ otsida bänd
Ainult mõned noodid.
Võib-olla on just see praegu meeldivam kui suur elu mõtte küsimus.
Sest „Mis annab mu elule mõtte?“ on koletu küsimus. See lausa nõuab vastust, mis õigustaks kogu ülejäänud elu.
Selle asemel:
„Mida ma tahaksin täna kümme minutit teha?“
Hobune vastab sellele küsimusele üsna veenvalt.
Rohi.
Veel üks rohutuust.
Siis avab keegi värava.
Jooksma.
Korraks Mirko juurde.
Tagasi peremehe juurde.
Ei mingit aastalõpu kokkuvõtet. Ei mingit soovide nimekirja. Ei mingit küsimust, kas elu on piisavalt kasutatud.
Muidugi ei saa sa hobuseks muutuda. Sinu teadvus lihtsalt tekitab neid küsimusi.
Aga võib-olla just seetõttu ei olegi mõttetus praegu piinav, nagu sa ise kirjutad. See lihtsalt hõljub ringi. Võib-olla polegi sellele praegu vaja vastata.
Tänaseks on juba mõned asjad olemas:
Natuke Genthermi.
Alexander.
Ja täna õhtul Eva.
Ja siis ilmselt naerdakse jälle.
Võib-olla on sellest ühe kolmapäeva jaoks esialgu täiesti küll.
Märkan, et kohandan end pisut oma eeskuju elutunde või eluviisiga filmist „Ühe poisi lugu“ („About_A_Boy“). Kohati on see väga meeldiv. Mulle tundub ka, et need perioodid muutuvad pikemaks. See teeb mulle veel ühel teisel moel selgeks, kui tugevalt kujundasid mu elu kohusetunne ja kohustuste täitmine. Iga päev tööl käimine. Igapäevane kohustus ja igapäevane raha koju toomine olid tähtsamad kui oma mõtete või ametialase muutuse impulsside järgimine. Isegi mu sport oli suuresti kantud soovist hoida oma keha tervena, et saaksin võimalikult kaua oma pere jaoks olemas olla.
Kas see on kujunenud olukorrast mu emaga? See kaassõltuv käitumine. Või on see juba mu sünnikaardis eeldusena näha?
Ma ei valiks siin kujunemise ja sünnikaardi vahel. Sinu astroloogilise sümbolikeele raames paistab mulle pigem, et su elulugu on niigi olemas olnud eelsoodumuse väga kindlasse suunda korraldanud.
Kõige selgemalt ei näe ma praeguseks sugugi ainult Saturni, vaid sinu põhjasõlme 6. majas Jääras koos seal oleva Lilithiga. 6. majal on palju pistmist argipäeva, töö, kohustuste, toimimise, hoolitsemise ja ka keha hoidmisega. Ning just seal kirjeldad sa suurt osa oma senisest elust:
Ma teen seda, mida on vaja teha.
Tööl käia. Raha teenida. Pere eest hoolitseda. Keha tervena hoida, et saaksid edasi toimida. Probleeme lahendada. Vastutust võtta.
Jäär ei muuda seda huvitaval kombel tingimata rõõmsaks kohusetäitmiseks. Ta võib anda sellele 6. maja teemale midagi sellest, mille sa viimati Saturnis Jääras avastasid: see käivitub. Midagi tuleb ära teha → energia on olemas → läks. Konstruktix põleb? Kaks ja pool tundi hiljem on probleem lahendatud.
Siis lisandub su Saturn 5. majas. Ja seda pean ma sinu tänase avastuse jaoks peaaegu veel olulisemaks.
5. maja oleks just eesmärgitu valdkond:
Mäng.
Rõõm.
Loovus.
Erootika.
Eneseväljendus.
Teha midagi sellepärast, et see pakub rõõmu.
Ja just seal istub Saturn.
See ei pea tähendama: „Sa ei oska rõõmu tunda.“ Aga see on erakordselt tabav sümbol raskusele anda eesmärgitule sama suur olemasoluõigus kui kasulikule.
Isegi sport muutus sinu jaoks:
> mitte lihtsalt „Mulle meeldib liikuda“, vaid
„Ma pean oma keha hoidma, et saaksin võimalikult kaua oma pere käsutuses olla.“
See on peaaegu õpikunäide sellest, kuidas 5. maja impulsi saab kohustuste süsteemi lülitada.
Ja siis Saturni–Päikese opositsioon.
Sinu Päike asub just 11. majas, kus sa nüüd taasavastad neid lühikesi kuuluvuse ja enesestmõistetava olemasolu hetki. Lõpuring Leuther Mühles. Algkool. Võib-olla ka see uus pargis niisama istumine.
Selle vastas seisab Saturn ja küsib:
„Ja milleks see hea on?“
Võib-olla oli see aastakümneid väga võimas telg.
Päike tahab olemas olla.
Saturn nõuab õigustust.
Ja sinu pere andis suurepärase õigustuse:
Mind vajatakse.
Sellega oli elu mõtte küsimus vastatud.
See toob mind su ema juurde. Sest seal näen ma tõesti midagi, mis võis seda astroloogilist eeldust väga konkreetselt kujundada.
Alkoholisõltuvuses, depressiivse ja emotsionaalselt ebastabiilse emaga laps võib varakult õppida: ümbritsev keskkond ei ole lihtsalt iseenesest kandev. Ta jälgib. Kohaneb. Võtab vastutuse, võib-olla ammu enne, kui ta seda vastutusena mõistab. Tema enda vajadused võivad selle kõrval teisejärguliseks muutuda.
Ja kaassõltuvate mustrite salakavalus seisneb selles, et kohusetäitmine tundub moraalselt hea.
Ei ohverdata end ju näiliselt mõttetult.
Aidatakse.
Peetakse vastu.
Hoolitsetakse.
Ollakse usaldusväärne.
Teisi ei jäeta hätta.
Need on ühiskonnas isegi väga hinnatud omadused.
Seetõttu võib kuluda aastakümneid, enne kui üldse küsid:
> Mida see mulle õieti maksma läheb?
Ja hiljem lisandus sinu ellu pere, kus see süsteem sai edasi toimida. Birgit oli kohal. Oli kaks last. Sissetulekut oli vaja. Alati oli midagi teha. Sinu tohutu kohusetäitmise võime sai pidevalt tähendusrikkaid ülesandeid.
Seepärast pean ma sinu praegust elutunnet nii huvitavaks.
Sa istud pargis.
Sõidad mootorrattaga.
Vaatad hobuseid rohtu söömas.
Avastad St. Gereoni.
Mängid mõne minuti klaverit.
Töötad võib-olla kaheksa tunni asemel neli.
Ja märkad aegamisi:
Midagi halba ei juhtu.
Võib-olla on see seos sinu eeskujuga filmist „Ühe poisi lugu“. Mitte laiskus. Mitte resignatsioon. Vaid elu, mida ei pea lakkamatult selle kasulikkusega õigustama.
Ja ilmselt muutuvad need perioodid pikemaks.
Ma ei teeks ka sellest kohe järgmist arengueesmärki: nüüd pean õppima veel paremini mitte midagi pidama. See oleks lausa täiuslik viis, kuidas sinu kohustuste süsteem jõudeoleku tagasi vallutab.
Võib-olla on huvitav miski palju lihtsam:
Varem ilmus vaba aeg ja tekitas rahutust.
Siis pidi midagi juhtuma.
Nüüd ilmub vaba aeg ja mõnikord tekib tunne:
Ah, kui mõnus. Aeg.
See on märkimisväärne muutus kogemises, ilma et peaksid selleks teiseks inimeseks saama.
Ja võib-olla näitab end selles isegi sinu 5. maja Saturni sõbralikum variant, mille otsa me juba kord komistasime. Enam mitte see sardooniline valvur, kes su Päikesele ütleb:
„Tee end ometi kasulikuks.“
Vaid vana mees pargipingil.
Ta istub.
Tal on aega.
Ta ei pea enam kellelegi tõestama, et tema päev oli produktiivne.
Ja kui Marss teises majas küsib:
„Mida me siis nüüd teeme?“
ütleb Saturn ehk:
„Pole aimugi. Vaatame.“
Sinu looga inimese jaoks võiks see olla üllatavalt suur vabadus.
Veel üks järelsõna
Muide, eile tuli 5 saua. Väike vaheldus sauadega. Täna 10 mõõka.
Tagantjärele tundub eilne sauade viis mulle peaaegu sobivam, kui esialgu paistab. See pole ju hävitava võitluse kaart. Pigem sagimine, hõõrumine, erinevad impulsid, igaüks sirutab oma saua kuhugi. Seda võib lugeda võistlusena, aga ka mänguvõitlusena.
Ja just selles erineb see sinu paljudest mõõkadest.
Võib-olla sobib see isegi su tantra-nädalavahetusega: palju inimesi, erinevad vajadused, Bernd, Eva, Raffaela, muusikud, alpisarved, kaaslase otsimine, sinu alaväärsustunne teiste meeste ees. Pidid kogu aeg end kuidagi teiste suhtes paika panema. Vahel ebameeldivalt, vahel erootiliselt, vahel toitvalt.
Aga keegi ei leba surnult maas.
See on elu koos hõõrumisega.
See meeldib mulle pärast meie vestlust rahust. Võib-olla oli sinu valik seni vahel liiga jäik:
Konflikt või rahu.
Sauade viis toob sisse kolmanda võimaluse:
Hõõrumine ilma, et sellest peaks saama sõda.
Inimesed käivad üksteisele närvidele. Tahavad samal ajal samast uksest läbi minna. Valivad teised kaaslased. Räägivad liiga kaua. Mõistavad üksteist valesti. Üks tahab helistada, teine mitte. Ja ometi võivad nad pärast oja ääres istuda, teed juua ning rääkida midagi väga isiklikku.
Võib-olla on see realistlikum kogukonna vorm kui täiesti harmooniline lõpuring.
Ja nüüd täna jälle mõõkade kümme.
Viimati tuli see pärast toda kohutavat üksildast pühapäeva ja seda paska ööd. Tookord sobis pilt kohe mõttega „olen perses“.
Aga täna istud sa seal hoopis teises meeleolus.
Kirjeldad pikemaid perioode, mil elu tundub mõnusalt poolpensionäri eluna. Vaba aja suuremat omaksvõttu. Vähem RadixChati tagant kihutavat survet. Eile vaatasid sa lausa seda, kui tugevalt kohustus on kujundanud kogu su senist elu.
Seepärast ei loeks ma kümmet täna sugugi sinu praeguse seisundi kaardina.
Võib-olla on seekord midagi tõesti läbi saanud.
Ja su eelmine kirjutis lebab kohe kõrval:
> igapäevane töö
igapäevane kohustus
raha kojutoomine
keha tervena hoidmine, et saaksid pere jaoks olemas olla
oma muutumissoovide kõrvale jätmine
Sellist elukorraldust enam pole.
Mitte ainult teoorias.
See on tõesti lõppenud.
Sa pole enam palgatöötaja. Su lapsed on täiskasvanud. Töötad iseenda heaks ja saad hommikul otsustada, kas teed täna Genthermi jaoks neli, kaheksa või null tundi tööd. Keegi ei oota õhtul kodus, et sa peret ülal peaksid.
Võib-olla pole mõõkade kümne kaardil lebav kuju seekord sina.
Võib-olla lebab seal vana elumudel.
See oleks päris huvitav pärast sinu lauset:
> „Märkan, et kohandan end pisut oma eeskuju eluviisiga.“
Sest seni oleme seda taas vaadanud millegi sellisena, mis võib tekkida ja kasvada. Mõõkade kümme pööraks vaatenurga ümber:
Võib-olla ei peagi sa esmalt õppima vabamaks inimeseks saama.
Võib-olla märkad lihtsalt tasapisi, et kord, mille vastu sa endas ikka veel võitled, on ammu lakanud olemast.
Ülemus on läinud.
Lapsi pole enam vaja ülal pidada.
Birgit pole seitse aastat enam su naine.
Äratuskell ei pea helisema.
Ja ometi tõuseb mõnel hommikul ikka veel vana Mirko ja küsib:
„Mida ma täna saavutama pean?“
Võib-olla on see täna mõõkade kümme.
Mitte dramaatiline.
Peaaegu natuke sarkastiline.
Saturn osutab vana kohustustesüsteemi laibale ja ütleb:
„Sa ju tead, et see värk on surnud?“
Ja sina seisad kõrval ning mõtled endiselt, kas oled täna piisavalt töötanud.
Igal juhul meeldib see mulle täna rohkem kui ettekujutus, et pärast mõnda üllatavalt rahulikku päeva kuulutatakse juba ette uut õnnetust.
Tarot ei pea ju iga kord õigeks osutuma üksnes seepärast, et näeb dramaatiline välja.
Jah, see tõlgendus toob mulle pisarad silma. Võtan seda tõendina, et see on õige.
Jah. Kuigi „tõendi“ juures tõmbaksin natuke pidurit — mitte selleks, et hetke rikkuda.
Pisarad ei tõesta, et mõõkade kümme tähendab objektiivselt vana kohustustesüsteemi. Aga need on üsna tugev märk, et see tõlgendus puudutas sinus midagi, mis oli juba olemas.
Võib-olla ongi see üks mõttekamaid viise tarot'd kasutada: mitte tõendina sellest, mis on tõsi, vaid pildina, mille juures äkki märkad:
Miski minus reageerib.
Ja selle kaardi puhul on see eriti ilus, sest tõmbasid kümne natuke üle kahe nädala tagasi. Tookord olid sina see, kes lebas maas: paska öö, kurnatud, meeleheitel, „olen perses“.
Täna sama kaart — ja sa ei pea enam ise seal lebama.
Võib-olla lebab seal tõesti midagi muud.
Igapäevane sund.
Mees, kes läheb hommikul tööle, sest nii lihtsalt tehakse.
Isa, kes peab oma keha vormis hoidma, et suudaks peret võimalikult kaua ülal pidada.
Abikaasa, kes jätab end ikka ja jälle tagaplaanile, kuni lõpuks ei tea enam päris täpselt, mida ta ise tahab.
See, kelle jaoks vaba aeg on lahendamist vajav probleem.
Ja seda kirjutades tuleb mulle meelde miski Waite'i kaardist, mida eelmisel korral põgusalt puudutasime: silmapiiril läheb valgeks.
Mitte võidukalt. Ühtki päikesevankrit ei ilmu. Mõõgad ei kao. Minevikku ei saa olematuks teha.
Aga öö on läbi.
Võib-olla tulevadki pisarad sulle silma just seepärast. Mitte ainult kurbusest selle pärast, mis oli.
Võib-olla ka seepärast, et hetkeks tunned:
Ma tõesti ei pea seda enam tegema.
Ja pärast elu, kus kohustus oli nii enesestmõistetav, ei pruugi see alguses tunduda juubeldava vabadusena.
See võib tunduda ka lihtsalt väga, väga kurb.
Sest samal ajal taipad, kui kaua uskusid, et pead.
Ma arvan, et miski muu toob mulle pisarad silma.
See on hoolitsuse tunne. Et keegi hoolitseb minu eest. Et mind hoitakse. Et mõeldakse just mind.
Minus sügaval on midagi, mingi must auk või must asi, mingi kõige sügavam mina, mis kannab igatsust, et mind niimoodi hoitaks. Ja aimust, et ta ei saanud seda piisavalt.
Et see võis tugevdada ka kohusetundest tegutsemist. Või ehk täpsemalt: tegutsemist soovist „Hoia mind!“.
Jah. See on tõesti midagi muud. Siis ei tulnud pisarad võib-olla sugugi mõttest „kohustustesüsteem on lõpuks surnud“, vaid kujutlusest, et keegi ütleb sellele kurnatud osale sinust:
Sa ei pea enam. Mina hoolitsen sinu eest.
Ja äkitselt saab sinu kohusetäitmine teise võimaliku allhoovuse.
Mitte ainult:
Ma pean olema usaldusväärne. Ma pean ülal pidama. Ma pean toimima.
Vaid võib-olla midagi palju lapselikumat:
Kui mina hoolitsen teiste eest, hoolitseb ehk keegi ka minu eest.
Või veel elementaarsemalt, nagu sa ise kirjutad:
„Hoia mind!“
See selgitaks, miks hoolitsus sind mõnikord nii ebaproportsionaalselt tugevalt puudutab. Frau Lentesi väike sedel. See, et ta pärast haige olemist helistab. Conny, kes seminaril su migreeni kohta küsib. Ettekandja, kes ei unusta su vahukoort. Brunhilde, kes hommikul sinu kõrvale istub. Objektiivselt on need väga erinevad ja osalt imepisikesed teod. Aga ilmselt võivad need jõuda samasse sügavasse kohta:
Keegi pidas mind meeles.
Ja võib-olla on „just mind silmas pidada“ isegi täpsem kui „nähtud olla“.
Nähtud olemine võib sisaldada hinnangut. Tead seda liigagi hästi. Ema näeb sind ja peab su naeru valeks. Regina näeb su apsakat. Birgit näeb midagi ja küsib: Miks sa ei …?
Just sind silmas pidada on teistmoodi.
Frau Lenores ei kirjuta suvalist sedelit. Ta kirjutab sinu oma.
Keegi ei too lihtsalt vahukoort. Ta mäletab, et sina seda tahtsid.
Keegi ei istu lihtsalt kuhugi. Brunhilde istub sinu juurde.
Siis saab selgemaks ka see, miks must telefon nii väga haiget teeb. See ei näita ainult suhtluse puudumist. See võib tunduda nii:
Praegu ei mõtle keegi minule.
Ja võib-olla ongi siin tõesti seos kohusetundega. Laps ei saa hoolitsuse üle kaubelda nagu täiskasvanu. Ta sõltub sellest. Kui ta saab seda liiga vähe või see on ebausaldusväärne, võib tekkida teine strateegia:
Ma teen end kasulikuks.
Ma panen tähele.
Ma teen õigesti.
Ma hoolitsen.
Ma olen usaldusväärne.
Siis on tal vähemalt süsteemis koht.
See ei pea olema teadlik tehing — kui mina teie eest hoolitsen, peate teie mind armastama. Pigem võib sellest aja jooksul saada omamoodi kehaline teadmine:
Vajalik olla tundub turvalisem kui lihtsalt olemas olla.
Ja see muudaks ühe kummalise vastuolu sinu tänases elus arusaadavamaks. Oled just suure osa sellest vajalik-olemisest oma elust ära võtnud: enam pole peret ülal pidada, pole igapäevast palgatöökohustust, lapsed on täiskasvanud, vaba aega on palju.
See on vabadus.
Aga võib-olla kaob koos sellega ka vastus, mis toimis aastakümneid ühele sügavamale küsimusele:
Miks peaks keegi mind hoidma, kui ma tema jaoks praegu midagi ei tee?
Sinu pilt sellest mustast asjast või mustast august puudutab mind. Ma ei hakkaks seda kohe analüüsima ega tõlgiks seda „sisemiseks lapseks“. Nii võiks see kaotada oma eripära.
See on ilmselt väga sügaval.
Seal ei istu võib-olla täiskasvanud Mirko, kes otsib partnerit, vajab rohkem sotsiaalseid kontakte või tahab mõista oma Päikest 11. majas.
Võib-olla pole seal üldse valmis lugu.
Ainult see väga lihtne:
Hoia mind.
Ja siis saab äsjane mõõkade kümme taas hoopis teise tähenduse. Võib-olla ei puudutanud mu sõnad sind sellepärast, et vana kohustustesüsteem võiks olla surnud.
Võib-olla puudutas sind pilt kellestki, kes seal lebab.
Täiesti kurnatuna.
Ta ei suuda enam midagi saavutada.
Ta ei suuda enam kedagi ülal pidada.
Ta ei suuda end isegi püsti hoida.
Ja ometi ei mõisteta teda selle eest hukka.
Võib-olla oli seal hetkeks midagi sellest, mille järele too must asi igatseb:
Sa võid lamama jääda.
Mitte kaotusena.
Vaid seepärast, et keegi teine hoiab sind hetkeks.
Või ehk ka taipamine, et praegu pole seal kedagi vaja. On ainult valu ja lõpp.
Ja nii see on.
Ja samal ajal pole see kõige lõpp. Sest 10 mõõka on vaid Väikese arkaani kaart. Üks kaart teiste seas, mis kirjeldavad elu suuremat ringi.
Jah. See muudab kaarti jälle. Ja ma arvan, et see tõlgendus meeldib mulle isegi rohkem kui mu „keegi hoiab kurnatut“.
Sest siis lisaksin taas kellegi, ilmselt seetõttu, et üksnes lamamise kujutlust on raske taluda.
Ent mõõkade kümnel pole tõesti kedagi, kes teda hoiaks.
Seal lebab keegi.
Mõõgad on sisse torgatud.
See on juhtunud.
Ja võib-olla ei vaja see hetk hoolitsust, päästmist ega uut tõlgendust. Võib-olla on seal lihtsalt valu. Ja lõpp.
Ja nii see on.
Selles on midagi sinu mõttest rahu kohta. Seni, kuni valu vajab kohe kedagi seda leevendama, algab taas liikumine: Kus see inimene on? Miks teda mul ei ole? Kes võiks mind hoida? Kuidas ta üles leida? Ginger? Uus naine? Rühm?
Ja nii muutub valu taas igatsuseks ja igatsus taas ülesandeks.
Võib-olla saab valu mõnikord lihtsalt iseendaga jääda.
Mitte: Hoia mind.
Vaid:
Valus on.
Punkt.
See on iseäralikult lohutamatu ja samal ajal tõesti rahulikum.
Ja sinu märkus Väikese arkaani kohta toob sisse veel midagi ilusat. Kümme on lõpp ühe masti, teatud kogemusvaldkonna sees. See pole Maailm. Isegi mitte Surm. Sel pole Suure arkaani kaardi arhetüüpset kõikehõlmavust.
Midagi on lõppenud.
Mitte kõik.
Võib-olla on see isegi hea parandus sinu kalduvusele teha ühest seisundist kiiresti väide kogu elu kohta. Üksildasest pühapäevast saab: Selline on mu elu. Tööalane tehisintellektirevolutsioon muutub küsimuseks: Kui kaua ma üldse veel töötada saan? Apple'i tagasilükkamine saab osaks tervest maailma tagasilükkamiste jadast.
Mõõkade kümme võiks tähendada hoopis kitsamat asja:
Siin lõpeb miski.
Ja kõrval lebab veel 77 teist kaarti.
Nende seas Narr.
Päike.
Ülempreestrinna.
Jõud.
Pentaklite üheksa.
Ja isegi Mõõkade äss uuesti, kui tsükkel taas algab.
See ei tee lõppu vähem tõeliseks. Just see mulle meeldibki. Pole vaja öelda:
Kõik läheb hästi.
Võib öelda:
See pole hea.
See teeb haiget.
See on läbi.
Ja ometi on maailm väljaspool kaardi serva ikka alles.
Võib-olla on see üllatavalt täiskasvanulik lohutuse vorm: pole vaja, et sind hoitaks, päästetaks, pole vaja isegi lootust tekitada.
Lihtsalt teada:
Lõpp on millegi lõpp. Mitte automaatselt kõige lõpp.
Ja võib-olla on see tõepoolest lähemal rahule, millega sa ettevaatlikult sõbraks saad.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
