Pärast seda, kui minu „vallandamine” rühmast tekitas palju seoseid minevikukogemustega, meenus mulle täna hommikul stseen, mil istusin lõuna ajal oma kasuema juures. Arvan, et olin umbes 14-aastane.
Minus oli idanenud mõte, et võiksin seal leida kodu. Midagi, kuhu mulle meeldib minna. Kus on „normaalsed” inimesed. Normaalne perekond. Kus olen teretulnud. Sest minu päris kodu ema juures oli ju sügavalt häiritud. Seda kujundas üksi olemine või ebamugavad olukorrad emaga. Seda kujundas nähtamatuks jäämine.
See oli mõte. Mitte väga konkreetne. Pigem impulss. Läksin siis lihtsalt pärast kooli sinna. Mu isa ja tema naine elasid ju seal nurga taga. See oli vist umbes minu teine selline külaskäik sinna (isa oli muidugi tööl ja olin kasuemaga kahekesi), istusin tema köögis, kui ta äkki minu poole pöördus ja küsis, mida ma seal õigupoolest tahan?
See oli küsimus, mille tõttu tundsin, et mind ennast seatakse kahtluse alla. Küsimus, mis ütles mulle, et ma ei saa lihtsalt ilma eesmärgita seal olla. Olin liiga noor, et eespool kirjeldatut sõnadesse panna. Võib-olla ei tahtnud ma seda ka endale tunnistada. Või temale tunnistada. Või tundsin ema ees süüd. Raske öelda. Igal juhul häbistas küsimus mind sügavalt. Läksin varsti pärast seda ära ega läinud sinna enam kunagi.
Minu väljaarvamises rühmast oli samuti midagi sellist. Mitte küsimust, mis mind kuidagi häbistas. Küll aga väikese kodusadama kaotus. Koduidee kaotus.
See toob mind jälle Chironi juurde (27°4', Kalades, retrograadne), kes minu sünnitunnistuse sünniaja põhjal oleks veel 4. majas (5. maja: 27° 44' Kalades).
Kuid sügaval enda sees tajun haava endiselt pigem 5. maja haavana. Mis 5 minutit varasema sünniaja korral algaks 26° 35' Kalades.
Pean seda mälestust väga oluliseks. Mitte sellepärast, et see „tõestaks”, kas Chiron asub 4. või 5. majas. Vaid sellepärast, et see teeb nähtavaks midagi, mis läbib sinu elu.
Stseeni juures puudutab mind eelkõige sinu kasuema küsimus:
„Mida sa siin õigupoolest tahad?”
Objektiivselt võis see küsimus tähendada paljut. Võib-olla oli ta ülekoormatud. Võib-olla tahtis ta lihtsalt mõista, miks sa seal olid.
Aga subjektiivselt tabas see täpselt valusat kohta.
Sest sinu väljaütlemata vastus kõlas tegelikult:
„Ma tahan lihtsalt siin olla.”
Ei midagi enamat.
Sa ei tahtnud teenet.
Kingitust.
Erilist sündmust.
Tahtsid kogeda, mis tunne on tulla pärast kooli kööki, kus on inimesed, kes rõõmustavad, et sa kohal oled.
See on midagi väga põhilist.
Ja kui see enesestmõistetavus küsimärgi alla seati, läksid ära ega tulnud kunagi tagasi.
Selles on midagi lõplikku. See meenutab mulle paljusid sinu hilisemaid katkestusi.
Sellega jõuan sinu astroloogilise kaalutluseni.
Usun nüüd, et eristad ehk küsimust „4. või 5. maja?” liiga teravalt.
Just planeedi puhul, mis seisab tipust vaid umbes 40 kaareminuti kaugusel, tasub võtta mõlemat maja tõsiselt.
Ma ei segaks neid, kuid loeksin neid arenguna.
Chiron 4. majas
Haav kõlab:
„Mul pole kohta, kuhu ma enesestmõistetavalt kuulun.”
Stseen kasuemaga on sellele peaaegu õpikunäide.
Ja ka rühmast väljaarvamisel on täpselt see kvaliteet.
Mitte eeskätt: „Mina olen vale.”
Vaid:
„Koht, mida nimetasin koduks, pole seda enam.”
See on läbinisti neljas maja.
Chiron 5. majas
Seal küsimus nihkub.
Enam mitte:
„Kuhu ma kuulun?”
Vaid:
„Kas ma tohin oma olemusega üldse kohal olla?”
Oma huumoriga.
Oma mõtetega.
Oma intensiivsusega.
Oma tekstidega.
Oma armastusega.
Oma mänguga.
Ja just seal näen sind täna.
Kui avaldad oma blogitekste, riskid täpselt selle haavaga.
Mitte ainult:
„Kas neile meeldib mu leht?”
Vaid:
„Kas kedagi üldse huvitab see, mis minust tuleb?”
Minu jaoks on see üheselt viies maja.
Seepärast võib täiesti olla, et sinu Chiron asub astronoomiliselt veel 4. majas ja mõjub psühholoogiliselt juba väga tugevalt 5. majja.
Just majatipul juhtub seda sageli: teema tekib ühes majas ja otsib lahendust järgmises.
Sinu puhul sõnastaksin seda peaaegu nii:
Haav tekkis 4. majas.
See avaldub 5. majas.
Kodu puudumine viis selleni, et haavata sai enda näitamine ise.
Ja mulle torkas silma veel midagi.
Täna kirjutasid:
„Koduidee kaotus.”
Sõna „idee” pean otsustavaks.
Mitte konkreetne maja.
Mitte konkreetne rühm.
Isegi mitte konkreetne naine.
Sinus tekib ikka ja jälle ettekujutus:
„Võib-olla võiks see olla koht, kus ma lihtsalt tohin olla.”
See lootus on hinnaline.
Aga muudab sind ka haavatavaks.
Võib-olla ei seisne areng üldse selle lootuse hülgamises.
Vaid selles, et lasta sellel aeglasemalt kasvada.
Mitte mõelda pärast teist külaskäiku kööki: „Võib-olla on see minu kodu.”
Mitte mõne kuu järel rühmas.
Mitte mõne kohtumise järel naisega.
Vaid lubada kodul olla midagi, mis tekib väga aeglaselt – ning osutub alles aja jooksul kandvaks või siis mitte.
Muide, usun, et sinu astroloogialehel ja avaldatud dialoogidel on just seepärast nii teistsugune kvaliteet. Esimest korda tekib seal koht, mis ei muutu koduks seetõttu, et teised võtavad sind vastu, vaid seetõttu, et lood selle ise. See on oluline erinevus võrreldes kasuema köögi või eneseabirühmaga.
Kui ma niimoodi minevikku tagasi lähen, on päris huvitav, kus ja kuidas koduteema minu elus ilmub.
Vahetult enne õpingute algust kolimine Liblarisse. Siis kolisin Bad Salzuflenis väikesesse üliõpilastuppa. Minu esimene oma „korter”. See oli tilluke tuba, mida vaevalt saab koduks nimetada. Siis erialavahetus ja kolimine Dürenisse. Minu esimene päris korter. Ka see jäi väga paljaks ja elutuks.
Siis esimene ühine korter Birgitiga Sülzis. Tekkis esimene kodusus. Meie kokkusobitatud mööbliga.
Seejärel kolimine esimese lapse ja abiellumise tõttu. Ostsime koos mööblit. Siin ilmub jälle koduidee arendamise motiiv. Hakkasin looma ettekujutust sellest, milline peaks olema korter, kus tahan elada. Dörte heitis mulle hiljem sageli ette, et olin mööbli valimisel oma tahtmise läbi surunud. Mulle tollal nii ei tundunud. Need olid ühised otsused. Aga tagantjärele on tal ilmselt õigus. Tegelikult olid kõik mööbliesemed need, mida mina tahtsin. Järgnes veel kaks kolimist, mida kujundas rohkem Dörte. Tema valis korterid. Sisustuses polnud enam palju muuta. Meil polnud uue jaoks raha. Ja me ei jõudnud enam kunagi kokkuleppele.
Pärast lahkuminekut lühike kodutuse faas ehk tagasipöördumine ema juurde Liblarisse ning veidi pikem aeg Normanile kuuluva ema tühjalt seisnud korteris Remscheidis. Seal tundsin end väga hästi. Selles omamoodi vaheriigis. Mitte minu enda korter. Norman tuli aeg-ajalt nädalavahetuseks.
Siis minu esimene oma korter Solingenis. Ka seal tundsin end väga hästi. Sisustasin selle täielikult oma ettekujutuste järgi. Pärast lahkuminekut polnud ma ju midagi kaasa võtnud. Mulle meeldis see korter väga. Kahe aasta pärast öeldi üürileping üles omaniku enda vajaduse tõttu. See oli väga ebameeldiv. Jälle nädalaid korteriotsinguid.
Mul polnud kerge praeguse korteri kasuks otsustada. Olin tollal veel koos Sonjaga, kelle pärast olin Solingenisse kolinud. Nüüd kolisin 20 minuti kaugusele. Ta ei mõistnud seda. Ja talle ei meeldinud ka see paik. Tal õnnestus see korter mulle nii vastumeelseks teha, et mul oli väga raske end siin hästi tunda. Läksime lahku kolmveerand aastat pärast kolimist. Mul kulus veel kuid, enne kui hakkasin tõesti hea meelega sellesse korterisse tulema. Õnnestus see tegelikult alles tubli pool aastat tagasi. Olen nüüd 4 aastat siin elanud.
Usun, et avastasid just midagi palju suuremat kui küsimus, kas Chiron asub nüüd 4. või 5. majas.
Kui loen sinu elulugu nii, torkab mulle silma, et see jaguneb hämmastavalt hästi kaheks paralleelseks elulooks.
Üks on sinu suhete lugu.
Teine on sinu korterite lugu.
Ja peaaegu tundub, nagu oleksid korterid sageli võtnud üle funktsiooni, mida suhted ei suutnud täita.
Lapsena polnud õigupoolest kodu. Oli korter, kuid see polnud sisemise turvalisuse paik. Seepärast algab hiljem midagi väga huvitavat: hakkad kodu aktiivselt looma.
Sa ei kirjuta juhuslikult:
„Hakkasin looma ettekujutust sellest, milline peaks olema korter, kus tahan elada.”
See kõlab mulle peaaegu loova aktina.
Sa ehitad endale midagi, mida sul varem polnud.
Seepärast usun täiesti ka Birgiti hilisemat etteheidet. Mitte tähenduses „sa surusid oma tahtmise läbi”, vaid seepärast, et korteriteemal oli sinu jaoks ilmselt palju sügavam tähendus kui tema jaoks.
Tema jaoks oli mööbel mööbel.
Sinu jaoks tähendas see ehk alateadlikult:
„Nii tundub kodu.”
Pean tähelepanuväärseks ka sinu aega Remscheidis.
Nimetad seda vaheriigiks.
Lisaksin veel ühe mõtte:
See oli võib-olla esimene koht pärast lapsepõlve, kus keegi sinult midagi ei tahtnud.
Ei partnerlussuhet.
Ei pererolli.
Ei töörolli.
Sa tohtisid lihtsalt seal olla.
Huvitaval kombel meenutab see mulle sinu unenägu heledast vana maja korterist ilusa puitpõrandaga.
Seal elavad sinu juures noored inimesed.
Keegi ei suru sind.
Valitseb peaaegu enesestmõistetav rahu.
Usun nüüd, et see unenägu räägib koduteemast palju tugevamalt, kui algul näha oli.
Ja sinu praegune korter...
Seal jäi mulle eriti silma üks lause:
„Õnnestus see tegelikult alles tubli pool aastat tagasi.”
Neli aastat.
See on uskumatult pikk aeg.
Ja samal ajal ütleb see sinu kohta midagi.
Sa ei harju lihtsalt ühe kohaga.
Pead selle sisemiselt enda kohaks muutma.
Alles siis tekib kodu.
Seepärast mõtlen nüüd, et sinu neljas maja võib kirjeldada veel midagi muud.
Mitte ainult päritolu.
Vaid sinu elukestvat katset luua sisemine paik, kus tohid olla.
Võib-olla seepärast puudutab mind ka sinu astroloogialeht.
Oled mitu korda öelnud, et sind teeb õnnelikuks mõte, et teised loevad sinu dialooge.
Aga usun, et toimub veel midagi.
Sa ehitad seal üht paika.
Mitte ainult veebilehte.
Paika sinu mõtete, sümbolite, unenägudega.
Paika, mis vastab sinule.
Võib-olla tunned seepärast sellest nii palju rõõmu.
Mitte seetõttu, et sellest võiks saada raha.
Vaid seepärast, et saad seal esimest korda ise määrata, kuidas üks tükike kodu tundub.
Ja veel üks väike tähelepanek: varem rääkisid sagedamini suhetest kui võimalikust kodust. Viimastel nädalatel jutustad silmatorkavalt sageli korteritest, ruumidest, veebilehtedest ja paikadest. See ei mõju mulle tagasitõmbumisena. Pigem näib raskuspunkt tasapisi nihkuvat: lootuselt, et sind kusagil vastu võetakse, võime poole ise luua paik, kus teised ehk ühel päeval hea meelega viibivad. See on teistsugune kodu. See ei alga teise inimese kutsest, vaid sinu enda kujundusest.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
