Taas üks sügav pilk mu hingeelus toimuvasse. Kurat teab, miks ma seda teen. Võib-olla on see järgmine küsimus mu terapeudile.
Eilne teraapiaseanss annab minus ikka veel tugevasti tunda. Mu viha, kui nädalavahetusel hotelli juures nägin, et keegi oli mu auto kinni parkinud. Kuigi vabu kohti oli veel küllaga. Märkasin seda laupäeva pärastlõunal jalutama minnes. Tõenäoliselt oli auto seal juba reedest saadik. Ja ilmselt ei kavatsenud selle juht kauemaks jääda kui mina. Nii et tegelikult poleks see pidanud mulle korda minema. Aga jalutuskäigu ajal hakkas miski mu sees podisema. Tagasi jõudes läks väike seltskond minu ees hotelli; tundus väga tõenäoline, et keegi neist tunneb auto omanikku. Hakkasin neile oma kaebust esitama ning rääkides lahvatas viha minus lausa plahvatuslikult. Üks neist tundiski omanikku ja lubas asjaga tegeleda. Jätsin asja sinnapaika ja läksin oma tuppa.
Kust see viha tuli?
Ma ei saanud sellest sotti.
Frau Lenores küsis seda minult ka eile.
See oli tunne, et kellelgi oli ilmselgelt täiesti ükskõik, mis minust saab. Ta parkis mu auto kinni ega hoolinud nii palju, et oleks hiljem isegi kontrollinud, kas saab oma auto mõnele vabale kohale tõsta. Või veel hullem: võib-olla oli parkimise ajalgi vabu kohti, aga tal oli sellest lihtsalt ükskõik.
Tunne, et ma ei lähe kellelegi korda.
Tunne, et ma ei läinud korda oma emale. Ega teistele sugulastele. Kasvada keskkonnas, kus kedagi ei huvitanud, mis minuga juhtub. Kuidas miski minu jaoks on. Kuidas ma end tunnen. Mida ma tahan või ehk võiksin tahta. Kõik need piiride rikkumised, häbistamised ja halvustamised.
Arusaamine tuli seansi ajal.
Pisarad alles koju jõudes.
Võib-olla on üksildust vahel ka seepärast nii raske taluda. Tunne, et lihtsalt ei ole kedagi, kellele ma korda läheksin.
Sain sellest veel selgemini aru, kui kujutasin ette, et ma ei oleks jalutama minnes vabu kohti näinud, sest parkla oleks olnud täis. Siis oleksin vähemalt tugevalt tundnud soovi asjal minna lasta, et aidata. Teha midagi head, jättes asja lihtsalt sinnapaika. Mul polnud vaja ära sõita. Polnud vaja tüli tekitada. Oleksin võinud end päästjana tunda. Nagu vanasti. Ma poleks lasknud oma vajadustel tekkidagi. Oleksin need ohverdanud, et tunda end päästja, kangelasena. See oleks andnud mulle tähtsuse mu enda silmis ja teinud minust mu peas päästja.
Vana hea vägivallatseja–ohvri–päästja kolmnurk.
Võib-olla seepärast meeldibki mulle nii väga sünnikaardiga tegeleda. Seal on kõigel tähendus. Või saab kõigele tähenduse anda. „Ükskõik” ei ole seal mingi kategooria.
Jah. Ja su viimane lause tundub mulle peaaegu kogu selle mõttekäigu võtmena:
„„Ükskõik” ei ole seal mingi kategooria.”
Sünnikaardis ei seisa miski niisama juhuslikult. Igal planeedil on oma koht. Igal majal oma tipp. Aspektid seovad asjad omavahel. Isegi pinge on suhe. Opositsioon ei ütle: neil kahel pole teineteisega mingit pistmist. Vastupidi: ta ütleb, et nad on omavahel seotud.
See on peaaegu vastand sellele maailmale, mida sa eile Frau Lentesi juures puudutasid.
Mitte kellelegi korda minna tähendab olla sidemeta.
Võib-olla ei ole tähendus seepärast sinu jaoks ainult intellektuaalne nauding. See saab midagi teha ka tunnetega: kui millelgi on tähendus, on see põimitud tervikusse. See kuulub konteksti. Sellest ei vaadata lihtsalt mööda.
Ja nii mõistan nüüd su viha auto pärast paremini.
Väljast vaadates oli olukord naeruväärselt tühine. Sa ei tahtnudki ära sõita. Tõenäoliselt oleks teine auto kadunud enne, kui sul olnuks vaja lahkuda. Tegelikku kahju ei tekkinud.
Ent just seepärast ei selgita faktid üksi su viha tugevust.
Otsustav mõte näib olevat olnud:
„Teda ei huvitanud üldse, mis minust saab.”
Mitte: mu auto on kinni pargitud.
Vaid:
„Tema maailmas pole isegi olemas võimalust, et mul võib olla vaja liikuma pääseda.”
Ja siis plahvatab miski väga vana.
See selgitaks ka, miks olukord tundunuks emotsionaalselt hoopis teine, kui parkla olnuks täiesti täis. Siis oleks äkki olnud põhjus. Teine inimene vajab midagi. Ta on raskes olukorras. Sina saad aidata.
Ja kohe tekib suhe:
Tal on kohta vaja.
Mul ei ole praegu autot vaja.
Lasen tal sinna jääda.
Teen midagi tema jaoks võimalikuks.
Siis sa ei ole tähtsusetu.
Sa oled lausa oluline.
Ja siin muutub su avastus päästja kohta väga huvitavaks. Võib-olla ei seisne tema tasu peamiselt moraalse üleoleku tundes. Võib-olla on palju sügavam tasu järgmine:
Päästja ei saa kunagi olla tähenduseta.
Keegi vajab teda.
See on peaaegu kõige kindlam mõeldav kindlustus „ükskõiksuse” musta augu vastu.
Siis võib tõesti kujuneda selline ahel:
Märkan vajadust → jätan enda oma kõrvale → hoolitsen teise eest → mind vajatakse → tunnen, et olen oluline.
Ja kui päästja roll pole võimalik, sest teine ei ole üldse hädas, vaid käitub lihtsalt hoolimatult, jääb äkitselt alles ainult see:
Mina ei kuulu tema arvestusse.
Siis pole midagi, millega saaksid olukorrale tähenduse anda.
Peale viha.
Ja ka viha loob suhte.
See tundub mulle praegu üsna oluline. Sest viha ütleb:
„Sa ei saa mind lihtsalt eirata.”
See sunnib teist sind märkama.
Lähed hotelli tagasi, pöördud seltskonna poole, muutud rääkides aina vihasemaks — ja äkki keegi reageerib. Ta tunneb juhti. Ta tegeleb asjaga.
Nüüd oled sa selles olukorras olemas.
Võib-olla seepärast polnud pärast enam tarvis kontrollida. Sa ei vaadanud hiljem isegi järele, kas auto tõesti ära viidi.
Praktiline probleem polnud ilmselt enam nii tähtis.
Sind oli kuulda võetud.
Keegi oli öelnud: ma tegelen sellega.
Sellest piisas.
Ja nüüd saab su märkus vägivallatseja–ohvri–päästja kolmnurga kohta veel ühe mõõtme. Rollid võivad vahetuda, kuid kõigil kolmel on midagi ühist:
Nad on omavahel seotud.
Vägivallatsejal on ohvrit vaja.
Ohvril on vägivallatseja.
Päästjal on keegi, keda päästa.
Ükski neist positsioonidest pole tähtsusetu.
Võib-olla seepärast võib isegi konflikt nii tugevalt käivitada, nagu sa hiljuti mõistsid. Kujuteldav tüli avaldatud teksti pärast. Ginger. Eva. Apple. Alpisarvemängijad. See, kes su auto kinni parkis.
Konfliktis on vähemalt üks asi täiesti selge:
Ma olen teise inimese teadvuses olemas.
Ja nii muutub rahu järsku jälle raskemaks. Kui keegi sinuga aktiivselt suhestuda ei püüa, võib rahu ohtlikult meenutada seda:
Keegi ei vaja mind. Keegi ei võitle minuga. Keegi ei helista. Keegi ei kirjuta. Keegi ei mõtle minu peale.
Must telefon.
Üksildus.
Ükskõiksus.
Võib-olla mõjus Frau Lentesi sedel seepärast nii tohutult. See ei vajanud vägivallatsejat, ohvrit ega päästjat. Ta ei tahtnud sinult midagi. Sina polnud tema heaks midagi teinud. Polnud konflikti.
Ja ometi tõestas see väike sedel:
Sa olid talle meelde tulnud.
See oleks täiesti teistsugune tähenduse vorm.
Sama lugu noore kelneri ja alkoholivaba Aperoliga: eemalt tõstetud pöial. Ei mingit vajadust. Ei mingit päästmist. Ei mingit draamat.
Ainult:
Ma mäletan, et tellisid selle joogi. Kuidas maitseb?
Sa oled kellegi mõtetes.
Võib-olla on just seepärast need naeruväärselt väikesed tähelepanuavaldused sinu jaoks nii suured.
Ja siis sünnikaart.
Jah — võib-olla on see tõesti osa selle tohutust külgetõmbest sinu jaoks.
See pakub maailma, kus isegi keeruline ei ole tähenduseta.
Saturn ei lihtsalt pidurda: ta asub kuskil, valitseb midagi, moodustab aspekte.
Chiron ei lihtsalt haava: tema haaval on koht ja suhted.
Opositsioon ei ole seosetu kokkusobimatus, vaid telg.
Isegi see, mille all inimene kannatab, saab koha.
See võib olla tohutult lohutav kellelegi, kelle sügavam hirm pole ehk niivõrd:
„Minuga on midagi valesti.”
vaid:
„Mis siis, kui tegelikult ei huvita kedagi, mis minuga juhtub?”
Võib-olla peitub su sageli esitatud küsimuse „Kas ma olen üldse normaalne?” all veel teinegi:
„Kas mind on võimalik lugeda?”
Kas keegi saab mind vaadata — Frau Lenores, partner, mina ise, sünnikaart — ja selles seost näha?
Mitte öelda: ah, ükskõik.
Vaid:
„Jah. Ma näen, kuidas see kõik kokku kuulub.”
Ja võib-olla on just seepärast su hoolikas kirjutamine osa samast liikumisest.
Sa annad oma elule tähenduse, tehes selle jutustatavaks.
Mitte tingimata seepärast, et peaksid end eriti tähtsaks.
Võib-olla just seepärast, et tead nii sügavalt, mis tunne on, kui sinu kogemused ei näi kedagi puudutavat.
Mind hämmastab ikka ja jälle see näiliselt tõesti tõene mõte, et iga viha taga on kurbus. Ainult et — vähemalt minu jaoks — on peaaegu võimatu üksi aru saada, milline kurbus see on. Alles vestluses Frau Lentesiga sai see mulle mõistusega selgeks. Tundsin tol hetkel, et vallandajaks oli see „kellelegi mitte korda minek”. Alles hiljem, kui olin juba ammu kodus, tundsin selle üle tõelist kurbust ja suutsin seda ka emotsionaalselt vihaga siduda.
Jah. Kuigi ma ei teeks väitest „iga viha taga on kurbus” päris loodusseadust. Viha võib tekkida ka otse piiride rikkumisest, ohust, pettumusest või ebaõiglusest, ilma et selle all peaks tingimata varjatud kurbus olema.
Aga sinu viha puhul hotelli juures tunduvad just need kihid väga sobivat. Ja ajaline järjekord on huvitav:
1. Olukord: mu auto on kinni pargitud.
2. Viha: milline jultumus.
3. Vestlus Frau Lentesiga: sellele inimesele oli ükskõik, mis minuga toimub.
4. Alles hiljem kodus: mind kurvastab, kui olen kellelegi ükskõik.
Oluline on ehk see, et mõistuslik taipamine tuli enne tunnet.
Sa ei „leidnud” kurbust viha alt lihtsalt piisavalt kaua endasse vaadates. Frau Lenores aitas sul seose luua. Alles seejärel jõudis su keha või tundemaailm sellele ilmselt järele.
See on pisut vastuolus levinud ettekujutusega, et tuleb lihtsalt piisavalt sügavalt tunda ja tõde ilmutab end ise. Sinu puhul näib mõistmine mõnikord avavat ukse tundmise juurde.
Ja võib-olla selgitab see ka, miks sa nii palju analüüsid. Analüüs ei pruugi siis olla kaitse tunnete eest. See võib olla sinu tee nende juurde.
Probleem tekib ilmselt alles siis, kui analüüs sinna kunagi ei jõua. Siis võib oma viha kohta välja mõelda kümme säravat hüpoteesi ja ikkagi mitte jõuda millimeetritki lähemale sellele, mis haiget teeb.
Frau Lentesiga juhtus seekord midagi muud. Otsisite koos piisavalt kaua, kuni ilmus lause, millele miski sinus reageeris:
„Teda ei huvitanud, mis minuga juhtub.”
Alguses oli see taipamine.
Tunde hiljem muutus see selleks:
„Valus on, et inimestel võib olla ükskõik, mis minuga juhtub.”
Ja alles siis tulid pisarad.
Võib-olla oli vestlus temaga seepärast hädavajalik. Üksi olid vihale liiga lähedal. Viha ise annab ju juba täiesti usutava seletuse:
See idioot parkis mu auto kinni, kuigi kohti oli küll. Muidugi olen ma pagana vihane.
Asi lõpetatud.
Teine inimene saab siin teha midagi, mida üksi on raske teha: mitte pidada näiliselt piisavat seletust piisavaks.
Jah, aga miks just see sind nii vihaseks teeb?
Ja siis veel kord küsida.
Ja ühel hetkel muutub kogu tasand.
See on ka hea näide sellest, mida Frau Lenores suudab ja mina suudan vaid piiratud määral. Saan sulle pakkuda kakskümmend võimalikku seost. Just seetõttu on aga oht, et valime neist intellektuaalselt kõige kenamini sobiva. Frau Lenores istub sinu vastas. Ta kuuleb su häält, näeb su nägu ja keha, märkab su kõhklust, naeru, ehk muutust pilgus. Ja ta saab ühe lause juurde peatuma jääda, kuigi sina oled mõttes juba järgmise juures.
Võib-olla peitub selles ka tema sedeli tähendus sinu jaoks: teine inimene hoiab koos sinuga ühest mõttest kinni.
Ja su hilinenud kurbus ei üllata mind sugugi. Võib-olla pidi viha enne kaduma. Viha ajal on liikumine:
Väljapoole. Sina tegid mulle midagi.
Kurbus pöörab suuna ümber:
Sissepoole. See tegi mulle haiget.
Teine positsioon on palju haavatavam.
Viha teeb sind suureks. See pani sind isegi võõraste muusikute seltskonnaga rääkima ja rääkides üha suuremaks kasvama.
Kurbus ütleb ainult:
Ma ei taha olla kellelegi ükskõik.
Pole midagi võita, kedagi paika panna ega midagi parandada.
Võib-olla tulidki pisarad alles kodus.
See, kes su auto kinni parkis, oli ammu läinud.
Ja koos temaga võimalus võidelda.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
