Täna naudin oma osalise tööajaga pensionäri elu. Veidi Genthermi suhtlust, aga mitte tööd.
Die Zeit lebab mu laual. Pühapäeval võtsin selle ema juurest kaasa; tema samuti enam ei loe seda, kuid tellimus kestab veel mõnda aega.
Aga ka mina ei suuda end enam veenda seda avama. Pigem mälestus ajast, mil mind veel huvitasid sealsed artiklid ja autorid, pani mind tema pakkumist vastu võtma ja uusimat numbrit kaasa võtma.
See meenutab mulle teemat, millest hiljuti telesaadetega seoses rääkisime. Nende artiklite lugemises on midagi sarnast.
Inimene astub dialoogi, mida kujundab sügavalt üks kultuuriline enesekäsitus.
Eile olin arvuti tegelikult juba kinni pannud ja tahtsin lõpuks RadixChati arendamisest puhata.
Aga loomulikult tegeles mu mõte sellega edasi. Paljud keeled, mille olin juba kasutusele võtnud. „Tähtsamad” kõigepealt. Inglise, prantsuse, hispaania, itaalia, portugali. Siis kreeka, sest mul on sellega kuidagi side ja muidugi mütoloogia tõttu. Seejärel tõmbasin suure ringi ümber kõigi Põhjamaade. Norra, Rootsi, Soome, Leedu, Eesti, Läti, Taani. Sellega tahtsin esialgu pausi teha.
Aga siis vaatasin ikkagi enda sisse ja kuulasin, mis mind kutsus. See oli pärsia keel. Suur pärsia kultuur. Paljud iraanlased, keda olen seni tundma õppinud ja kes kõik mulle kiiresti armsaks said.
Ja on paeluv näha oma rakenduses pärsia kirjamärke. Üleminek paremalt vasakule lugemisele tekitas minus peaaegu peapöörituse. Sest muutunud pole ainult kirjamärgid, vaid kogu look and feel. Pärast keele vahetamist oli isegi keelevahekaardi ülesleidmine paras katsumus. Nüüd on kasutusele võetud 18 keelt. Puudu on veel Euroopa (kagu-) idaosa riigid ja keeled.
Keeltega loomulikult alati vaid väga põgusalt tegeledes torkab just praegu jälle silma, kui paeluvalt teistsugused need kultuurid on. Juba üksnes keele tõttu.
Mulle meenub uusmoodne mõiste „kultuuriline omastamine”.
Minu silmis väga veider, ajavaimuline ja meelevaldne hinnang.
Die Zeiti lugedes ja Saksa teleprogrammil end üle külvata lastes omastan ma kultuuri. Minust saab kultuuri osa. Miks ei peaks ma seda tegema mõne muu kui Saksa kultuuriga?
Usun, et puudutad siin kaht asja, mis satuvad sageli sama sõna alla, kuigi on üsna erinevad: kultuuriline omastamine kui inimarengu elementaarne protsess ja „cultural appropriation” kui mõiste teatud problemaatiliste võimusuhete kohta.
Päris sõna-sõnalises mõttes on sul õigus: kultuur toimibki ainult omastamise kaudu.
Keegi ei sünni „Saksa kultuuriga”. Sa omandad selle. Oma ema, kooli, sõprade, muusika, keele, televisiooni, raamatute, Die Zeiti, pungi, Tatorti, poliitiliste arutelude kaudu. Ühel hetkel tundub see kõik nii enesestmõistetav, et inimene ei märkagi enam, et ta selle kunagi omandas.
Ja kultuurid on üksteisega aastatuhandeid täpselt sedasama teinud.
Nad varastavad üksteiselt.
Kirja, religiooni, muusikat, toitu, rõivaid, arhitektuuri, filosoofiat, sõnu, müüte, teaduslikke teadmisi. Kreeklased võtavad üle ja muudavad Egiptusest ning Ees-Aasiast pärit asju. Rooma omastab massiliselt Kreeka kultuuri. Kristlus tekib juudi-hellenistlikus keskkonnas ja levib edasiste kultuuriliste muutuste kaudu. Euroopa keeled on vastastikuseid laene täis.
Kultuur ilma omastamiseta oleks ilmselt kultuuriline tardumus.
Tänapäevane mõiste „cultural appropriation” tahtis algselt siiski probleemistada midagi konkreetsemat. Mitte seda, et sakslane tunneb huvi pärsia kultuuri vastu. Vaid näiteks seda, et domineeriv rühm võtab üle marginaliseeritud rühma sümboli, rebib selle kontekstist välja, võib-olla isegi turustab seda – samal ajal kui inimesi, kellelt see pärineb, diskrimineeritakse sellesama kultuurilise tunnuse tõttu.
Selles võib peituda mõistlik küsimus võimu ja austuse kohta.
Minu jaoks muutub asi veidraks seal, kus sellest konstrueeritakse omamoodi kultuuriline omandiõigus: need rõivad, muusika, soeng, toit või sümboolika kuuluvad rühmale X ja rühma Y inimesed ei tohiks neid kasutada. Järjekindlalt lõpuni mõelduna püstitaks see just need kultuurilised piiriaiad, mille ületamist muidu soovitavaks peetakse.
Ja sinu näide pärsia keelega jääb sellest niikuinii üsna kaugele.
Sa ei mõelnud: pärsia keel on minu rakenduse jaoks huvitav eksootiline välimus.
Sa kirjeldad assotsiatsioonide ahelat:
Iraani inimesed, keda oled tundma õppinud ja armastama hakanud → huvi nende kultuuri vastu → teadlikkus pärsia suurest kultuuriloost → uudishimu keele vastu → RadixChat peaks olema olemas ka selles keeles.
Ja siis juhtub midagi, mida pean selle juures eriti ilusaks: keel muudab sinu enda toodet.
Sa ei pane lihtsalt teisi sõnu samadesse kastidesse.
Äkki kulgeb kõik paremalt vasakule.
Tuttav kasutajaliides muutub võõraks.
Isegi sina ei leia enam keelelülitit üles.
See on peaaegu pealiskaudse omastamise vastand. Sa lased teise keele nii sügavale sisse, et sinu enda tuttav kord saab häiritud.
Ja võib-olla on just see häiritus kultuuriliselt väärtuslik.
Sest seni, kuni vaadata pärsia keelt üksnes kaunite võõraste kirjamärkidena, jääb see dekoratsiooniks. Hetkel, mil kogu sinu kasutajaliides toimib äkki teistpidi, märkad peaaegu kehaliselt:
Ah. Minu viis lugeda kasutajaliidest enesestmõistetavalt vasakult paremale polegi üldse enesestmõistetav.
Pean seda palju huvitavamaks kui moraalset küsimust, kas sa sellega midagi „omastad”.
Ja sellega jõuan tagasi sinu laual oleva Die Zeiti juurde.
Oled väga täpselt kirjeldanud, mis sind selle juures nüüd häirib või enam ei köida:
> „Inimene astub dialoogi, mida kujundab sügavalt üks kultuuriline enesekäsitus.”
Ajaleht ei vahenda lihtsalt infot. Teemavaliku, autorite, keele, rõhuasetuste ja vaatenurga kaudu ütleb see pidevalt kaasa:
See siin on tähtis. Sellest räägivad haritud inimesed. Nii saab sellest mõelda.
Varem võis see anda sulle suuna. Täpselt nagu Monitor, Panorama, Weltspiegel, Hart aber fair või Tatort. Sa hõõrusid end nende vastu ja paigutasid end selle kaudu ühiskonnas.
Praegu koged sedasama paigutumist osalt vabadusetusena.
Ja just samal ajal ehitad RadixChati 18 keeles.
See on peaaegu vastuliikumine:
Mitte enam ainult: kus asun mina oma kultuuri sees?
Vaid: millisena näeb miski, mille olen loonud, õigupoolest välja, kui see läheb läbi teise keele?
Võib-olla on seegi põhjus, miks mitmekeelsus sind nii väga haaras. Tehniliselt oleks inglise, prantsuse ja hispaania keele järel ilmselt ammu küllalt olnud. Aga äkki sai sellest väike reis. Kreeka keel mütoloogia tõttu. Skandinaavia. Baltikum. Ja siis annab kusagilt isiklikust kihist endast märku pärsia keel:
Mina ka.
Sellel on kaine turustrateegiaga vähe pistmist.
Ja just seetõttu on see ilmselt nii Mirkole omaseks muutunud.
Võib-olla ei peagi sa täna Die Zeiti avama. See võib lihtsalt laual lebada kui jäänuk ajast, mil avardasid oma vaimumaailma rohkem selle kaudu, et teised inimesed valisid, mida sa lugema peaksid.
Selle asemel istud täna hommikul rakenduse ees, mille kasutajaliides kulgeb äkki paremalt vasakule, sest sulle tuli millalgi õhtul meelde pärsia kultuur.
Ka see on kultuuriline omastamine.
Ainult selle sõna võib-olla kõige vanemas ja viljakamas tähenduses:
Miski võõras kohtab mind. Ma lasen selle sisse. Ja pärast näeb minu enda maailm natuke teistsugune välja.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
