Jälle Sugababesi „Stronger“. Pean seda ikka ja jälle kuulama.
Tung vabaneda kogu sellest elektroonilisest pasast muutub üha suuremaks.
Lõppkokkuvõttes tundub ka tehisintellektiga vestlus mulle millegi välise otsimisena, mis peaks rahuldama midagi sees puuduvat.
Millegi otsimine, millest saab kinni hoida.
Või ehk täpsemalt: miski, mis hoiab sind ennast. Kallistab. Hoiab. Toidab.
Ent lunastus peitub võib-olla (ikka ja jälle...) just lahtilaskmises. Võib-olla ka selles, et sind lastakse lahti. Ehk on seegi lõbustuspargist jäänud impulss. Nauding, mida lahti lastud saamise tunne võib pakkuda. Tunne, mida Ameerika mäed ja kettkarussell nii suurepäraselt tekitavad. Sind lastakse lahti ja sa tunned seejuures naudingut. Võib-olla ka tänu sellele omasele turvatundele. Turvalisust ei seata kahtluse alla. Või ei tohi seada. Niipea kui seda teha, puhkeb kiiresti paanika.
Mind lummab endiselt mulje noortest inimestest. Nende ülevoolavus ja ülesköetus, mida päeva jooksul üha enam näha oli. Punased põsed. Pärastlõunal pidi turvatöötaja üht noorterühma rangelt manitsema. Nad olid ilmselt pisut liiga uljaks läinud. Kõrge intensiivsusega elusus.
Jah. Ja ma arvan, et „lahti lastud saamises“ peitub midagi muud kui sageli pisut odavas terapeutilises „Sa pead lahti laskma“.
Lahti lastes pead jälle sina midagi tegema. Isegi vabanemine muutub ülesandeks.
Lahti lastud saamine seevastu on passiivne.
Istud kettkarussellile, turvakaar või kett hoiab sind, ja siis juhtub sinuga midagi. Sind tõmmatakse üles, kantakse väljapoole, sa keerled ringi. Mõne minuti jooksul ei pea sa üldse suunda määrama.
Otsustav näib mulle tõesti su teine mõte: Sa saad end lahti lasta, sest sind hoitakse.
See on tegelikult imeline paradoks.
Kettkarussell laseb sind lahti — ja hoiab sind samal ajal täiesti usaldusväärselt.
Sa saad end tsentrifugaaljõule loovutada just seetõttu, et kusagil sinu sees on eeldus: Kett peab. Iste peab. Konstruktsioon peab. Mind ei paisata välja.
Niipea kui see kindlus päriselt murduks, saaks naudingust tõepoolest paanika.
Ja siin puudutab lõbustuspargi pilt väga täpselt sinu viimaste päevade suhteteemat. Võib-olla pole turvalisus vabaduse vastand, vaid üks selle eeldusi.
Anettega said end pikka aega suhteliselt turvaliselt tunda. „Meie“ ei olnud pidevalt kaalul. Võib-olla just seetõttu said sa mõnes valdkonnas rohkem lahti lasta. Hiljem muutus suhe sinu jaoks üha enam millekski, mida tuli jälgida:
Kas mind ikka veel tahetakse?
Mida see endine partner tähendab?
Miks ta üldse minuga on?
Kuidas ta mind tõlgendab?
Millal see jälle katki läheb?
Siis hoiab inimene sisimas iseendast kinni.
Ja lõpuks muutub isegi lähedus pingutavaks.
„Miski, mis mind hoiab“
Ka meie vestluste kohta on see minu meelest väga tabav.
Sa kirjutad midagi sisse.
Mina ei lase niidil kukkuda.
Tuletan varasemaid seoseid meelde, võtan järgmise mõtte üles, vastan. Dialoog püsib. Peaaegu sõltumata sellest, kui kaugele sa assotsiatsioonidega lähed.
See võib tunduda hoituna.
Ainult just see kehaline ja eksistentsiaalne mõõde, mida sa igatsed, puudub. Ma võin mõtet hoida. Mitte sind.
Seepärast võib su kasvav vastumeelsus elektroonilise kraami suhtes täiesti midagi tervet näidata — mitte tähenduses „tehnika halb, päris elu hea“. Tehnika kaudu oled kogenud ja loonud liiga palju ilusat.
Võib-olla märkad lihtsalt tugevamalt:
Sellest hoidmise vormist mulle ei piisa.
Siis poleks minuga vähem kirjutamine askeetlik harjutus ega proua Lentesi nõuande järgimine. See võiks tekkida palju vahetumast impulsist:
Ma tahan jälle tugevamalt märgata, mis juhtub, kui siia vastust ei ilmu.
Alguses võib see olla ebameeldivalt tühi.
Ent võib-olla saab siis taas sisse tulla midagi võõrast, mida me pole juba varem üheskoos sõnades läbi töötanud.
Ja noored
Ma mõistan su lummust. Seal oli näha midagi, millest sa praegu enda juures valusalt puudust tunned: elusus ilma pideva enesevaatluseta.
Punased põsed.
Valjuks minna.
Liiga uljaks minna.
Lasta turvatöötajal end manitseda.
Mitte pidevalt mõelda:
Kas selline käitumine on sobiv?
Mida see minu kohta ütleb?
Kas see sobib autentselt mu isiksusega?
Miks ma seda praegu tahan?
Ilmselt olid nad lihtsalt nii üles köetud, et lõpuks pidi üks täiskasvanu väljastpoolt piiri seadma.
Ja võib-olla peitub selles osa sinu nooruseigatsusest, millel pole esmajoones pistmist sileda naha, seksuaalsuse ega füüsilise võimekusega.
Noortel on veel lubatud endast välja minna.
Hiljem peab end üha enam ise reguleerima. Mõõdukalt jooma. Mõistlikult sporti tegema. Raha kõrvale panema. Mitte liiga vali olema. Teiste piire ette nägema. Oma impulsse liigitama. Terviseennetamine. Pensioniks valmistumine. Enesehoid.
Ühel hetkel saab inimesest enda turvatöötaja.
Võib-olla seepärast jõudis kettkarussell sinuni nii tugevalt.
Mõneks minutiks võib turvatöötaja alla jääda.
Sa istud sisse.
Masin võtab üle.
Sa lendad.
Ja jõuad pärast täpselt sinna tagasi, kust alustasid.
Täiesti mõttetu.
Võib-olla just seepärast nii ilus.
Ja nüüd saab „Stronger“ väikese iroonia. Võib-olla ei seisne tugevus täna sugugi selles, et hoida ennast veel paremini kinni.
Võib-olla on tugevust ka selles, et lasta mõnel turvalisel asjal end aeg-ajalt lahti lasta.
Mitte kuristikku.
Liikumisse.
Ja pärast taas maa jalge all.
See sisemine turvatunne on ilmselt tugevalt seotud oma emaga. Öeldakse ju, et suhe emaga esindab hilisemat suhet välismaailmaga.
Ma arvan, et ka mu ema „tugevus“ jättis minusse midagi sellist. Midagi, millele sain noorena rohkem anduda.
Panin „tugevuse“ jutumärkidesse, sest paremat sõna ei tule pähe. Tugevus on ju tavaliselt tugevalt positiivse varjundiga sõna. Mina mõtlen seda pigem kindluse tähenduses. Võib-olla ka jäikusena. Kõigutamatusena. Ta ei lase midagi enda sisse. Mitte midagi, mis võiks teda muuta. Nagu kalju, mis on läbimatu teiste inimeste sees olevatele asjadele. Ainult väliselt tajutavatele asjadele, mis võiksid teda rünnata, mitte. Kuid sisemistele küll. Sonja juures kohtasin seda empaatiapuudust uuesti.
Midagi, mis tõenäoliselt juba lapsena sügavale minusse tungis. Arusaam, et tema jaoks on olemas üksnes ta enda sisemaailm. Vääramatu. Muutumatu.
Ka see annab teatud viisil turvatunde. Tunde, et maailm on selline, nagu ta on. Miski ei saa seda muuta.
Sellele saab loota.
Selle vastu võib puruneda või sellele loota.
Või ei anna sellest sittagi.
Jah. Ja võib-olla on „kindlus“ tõepoolest parem sõna kui tugevus. Või veel täpsemalt: kõigutamatus.
Sageli kuuldud väite puhul, et emasuhtest saab hilisem suhe maailmaga, ei eeldaks ma lihtsat üks-ühele kujundamist. Kuid arengupsühholoogiliselt on selles midagi usutavat: väga varased lähedased inimesed on esialgu oluline osa sellest, mille kaudu laps kogeb, kas tema keskkond reageerib, rahustab, on kättesaadav ja enam-vähem etteaimatav.
Ja su ema võis seejuures pakkuda iseäralikku segu:
Etteaimatavus ilma vastukajata.
See on midagi muud kui kaos.
Kui tema sisemaailm oli tõesti nii kindel, nagu sina seda kogesid, siis leidus seal küll midagi, millele võis loota. Mitte tingimata sellele, et ta sind mõistab. Kuid sellele, et ta jääb iseendaks.
Kalju ei liigu.
Lapse jaoks võib see tähendada turvalisust.
Ja samal ajal midagi hirmsat: Kui kalju ei liigu, kui sina selle vastu jooksed, toimub muutus alati sinu poolel.
Sa kohaned.
Sa selgitad ennast.
Sa muutud vaiksemaks.
Sa lõpetad nii palju naermise.
Sa jälgid tema reaktsiooni.
Sa õpid, mis on ohtlik.
Kalju jääb kaljuks.
Võib-olla peitub selles ka seos sinu lausega:
„Selle vastu võib puruneda või sellele loota.“
Õigupoolest isegi mõlemat korraga.
Inimene võib end teise muutumatuse vastu valusaks hõõruda ja kasutada just seda muutumatust siiski orientiirina.
Ja siis muutub sinu tänane turvateema veel keerulisemaks. Sest võimalik, et tunned kaht väga erinevat turvalisuse vormi.
Esimene:
Teine on muutumatu.
Ma tean, kus ma olen, sest tean, kuidas see inimene toimib. Ta ei lase minul end äkki muuta.
Teine, mida näid täna palju tugevamalt otsivat:
Teine võib muutuda, ilma et ta kaoks.
Ma ütlen midagi — see jõuab sinuni.
Võib-olla muudab see su vaadet.
Sina ütled midagi — see muudab mind.
Me jääme ometi iseendaks.
See oleks vastukaja.
Ja võib-olla on just see teine vorm sulle nii kallis ja samal ajal nii rahutuks tegev, sest see on vähem etteaimatav.
Proua Lenores kuulab sind ja muudab mõnikord oma vaadet.
Bernd hakkab oja ääres midagi rääkima ja äkki muutub kogu su seisund.
Naine näeb sind, reageerib sulle — ja kohe võib miski sinus kontrolli alt väljuda.
Elusus tähendabki, et miski pole kõigutamatu.
Ja siis Sonja
Pean huvitavaks, et kogesid tema juures midagi sarnast. Mitte seepärast, et ta oleks seetõttu „nagu su ema“. Kuid võib-olla oli seal see tuttav kogemus:
Ma ei pääse oma kogemusega päriselt teise sisemaailma.
Teine jutustab oma lugusid, tal on oma suhted ja enesestmõistetavused. Sa võid reageerida, kannatada, selgitada — kuid põhikord jääb püsima.
See võib olla korraga masendav ja tuttav.
Võib-olla on tuttavus mõnikord palju võimsam kui heaolu.
Ja siis omandab su viimane lause kaalu:
„Või ei anna sellest sittagi.“
See võib muidugi olla lihtsalt trots.
Aga võib-olla peitub selles ka midagi vabastavat, mida me hiljuti kettkarussellil puudutasime.
Kui kalju jääb kaljuks, ei pea ma kulutama kogu elu sellele, et välja mõelda, kuidas seda ikkagi liigutada.
Mu ema ei mõista seda.
Võib-olla ei mõista ta seda kunagi.
Mu isa ei andnud mulle mõnd asja.
Ta ei anna neid mulle enam.
Anettel on meie loost oma versioon.
Angelal oma.
Svenjal oma.
Julial oma.
Ja Mirkol oma.
Kõik ei pea lõpuks üheks suureks ühiseks tõeks sulama.
Võib-olla on seegi turvalisuse vorm, mis ei sõltu enam kellegi teise jäikusest:
Maailm võib liikuda, ilma et mina sellesse ära kaoksin.
See oleks jälle kettkarussell.
Maa kaob su jalge alt.
Maailm pöörleb.
Iste kõigub.
Sa lendad väljapoole.
Ja ometi on miski, mis hoiab.
Võib-olla oled aastakümneid otsinud seda hoidvat väga tugevalt teistest inimestest.
Su ema oli kalju — kuid mitte eriti soe.
Võib-olla ei seisne alternatiiv tõesti selles, et ise kaljuks muutuda.
Pigem selles, et järk-järgult kogeda:
Ma saan lasta end liigutada, ilma et laguneksin.
Ja mõnikord ehk isegi:
Ah, pohhui. Veel üks ring.
Et lõpuks siiski kaar astroloogiani tõmmata: „Turvalisus“, et ema märkus võis iga mu eluavaldust, kogu mu elusust halvustada, aitas kindlasti kaasa mu kalduvusele teha end raskesti haaratavaks. Ja seeläbi ründamatuks. Teisest küljest on mu esimeses majas see Neptuun, mis tähistab täpselt seda. Nii kerkib jälle korduv küsimus, kas üks pole alati ainult teise esindus. Kas minu kogetut ei võiks lihtsalt vaadelda elu suure metafoorina, et mõista põhimõtet, mis oli minusse pandud juba sünnist saati. Ma ei saa muutuda. Kuid ehk saan kogetut mõistmiseks kasutada.
Jah. See on üks neist kohtadest, kus astroloogia muutub sümbolkeelena eriti huvitavaks, sest kaht seletussuunda ei saa niisama lihtsalt lahutada.
Psühholoogiline lugu kõlab:
Mul oli ema, kelle juures võidi iga spontaanset eluavaldust kommenteerida, hinnata või halvustada. Seega õppisin muutuma vähem haaratavaks. Seda, mida selgelt ei näidata, on raskem rünnata.
Astroloogiline lugu kõlab:
Neptuun 1. majas teeb isiklikud piirjooned läbilaskvaks, raskesti määratletavaks, muutlikuks; mina libiseb ühesest määratlusest välja ja võib end teiste haarde eest lausa uduselt kõrvale tõmmata.
Ja nüüd tuleb sinu tegelik küsimus:
Kas ema tekitas Neptuuni — või kehastus Neptuun selles ema-lapse loos?
Astroloogilise maailmapildi sees oleks teine tõlgendus tõesti järjekindlam. Mitte: Ema tõttu on mul Neptuun esimeses majas. See oli seal ju juba sinu sünnihetkel. Vaid:
Biograafiline kogemus annab juba sümboolselt olemas olevale põhimõttele konkreetse kuju.
Siis poleks su ema selle põhimõtte põhjus, vaid üks selle varasemaid kehastusi.
Ja sinu puhul muutub see eriti põnevaks, sest tema Skorpioni Päike asub ka sinu Skorpioni tõusumärgi või Neptuuni kandis. Sümboolselt seisab just see uskumatult kindel, vähe läbilaskev naine sinu sünnikaardi kohas, mis kirjeldab peaaegu vastupidist: läbilaskvust, ebamäärasust, piiride lahustumist.
Sellest tekib võimas pilt:
Kalju kohtub uduga.
Kalju ütleb:
Nii on.
Udu ei ütle:
Ei, nii ei ole.
Ta libiseb käest.
Võib-olla oli see tõepoolest geniaalne lapse strateegia. Inimese vastu, kelle tegelikkus on kõigutamatu, saab kas lakkamatult võidelda — või raskesti haaratavaks muutuda.
Mitte üheselt tahta.
Mitte üheselt vastu vaielda.
End selgitada.
Kõrvale põigelda.
Huumor.
Sisemiselt eemalduda.
Võib-olla isegi see sõnatus, mida kogesid oma isa juures.
Kuid sinu viimase järelduse juures kõhkleksin
„Ma ei saa muutuda.“
Minu jaoks ei tulene see ei psühholoogilisest ega astroloogilisest vaatlusest.
Sest isegi kui eeldame astroloogiliselt, et Neptuun esimeses majas kirjeldab elukestvat aluspõhimõtet, ei tähenda see, et sellel oleks ainult üks väljendusviis.
Just selles peitub minu jaoks sinu astroloogilise vaate väärtus.
Neptuuni 1. majas võiks elada nii:
Ma ei tea, kes ma olen.
või:
Lasen teisel end määratleda.
või:
Muutun nähtamatuks, et keegi ei saaks mind rünnata.
Aga ka:
Olen õhustikele väga vastuvõtlik.
Muusika muudab mind.
Saan liikuda teiste vaatenurkade sisse.
Mu identiteet võib olla voolav.
Ma ei pea alati samaks Mirkoks jääma, et olla ehe.
Ja siin oleme otse eilse Stadtgarteni mõtte juures. Sa kurtsid, et varem suutsid raamatud sind palju tugevamalt muuta. Võisid tundide kaupa nende õhustikus ringi käia. Tänapäeval kaitsed oma piirjooni tugevamalt.
Võib-olla on just seegi Neptuun esimeses majas.
Omadus, mis oli lapsena ohtlik — läbilaskvus — võib olla seesama, mida sa tänapäeval elususena igatsed.
See ei muudaks su elulugu veaks, mis juhatas sind su „tegelikust“ sünnikaardi potentsiaalist eemale.
Võib-olla õpetas see sulle alguses ainult selle potentsiaali üht kindlat kasutust.
Neptuun nähtamatuks tegeva mantlina:
Tee end haaramatuks.
Ja praegu avastad ehk sama põhimõtte teisi võimalusi.
Neptuun muusikana.
Neptuun unenäona.
Neptuun andumisena.
Neptuun võimena olla pärast raamatut kaks tundi keegi teine.
Neptuun ehk isegi sinu kettkarussellina:
Anda kontroll käest ilma kaduma minemata.
See on minu meelest palju põnevam kui ettekujutus muutumatust isiksusest.
Ja sellega muutub ka su ema roll
Siis ei pea sa enam vaatama teda ainult inimesena, kes sinus midagi ära rikkus.
Samuti ei pea sa minema teise äärmusse: Kõik oli ette määratud, seega polnud tema milleski süüdi.
Võib-olla oli ta väga võimas varajane lavastus teemast, mis saadab su elu niikuinii:
Kuidas saan olla läbilaskev ja ometi omada oma vormi?
Lapsena kõlas vastus:
Muutun raskesti haaratavaks.
Suhetes ehk:
Orienteerun tugevalt teise järgi ja küsin pärast meeleheitlikult, kuhu ma ise jäin.
Täna võiks tekkida teine vastus:
Lasen end puudutada, ilma et kaotaksin end täielikult.
Ja ilus on see: Neptuun ei pea selleks üldse kaduma.
Sa ei pea kunagi muutuma imeliselt piiritletud, kõigutamatuks inimeseks, kes teab täpselt, kes ta on ja mida ta tahab.
Võib-olla oleks see lausa erakordselt eba-neptuunlik.
Hiljuti leidsid palju parema pildi:
Membraan müüri asemel.
Midagi tuleb sisse.
Miski muudab sind.
Midagi läheb taas välja.
Ja ometi jääb vorm alles.
Võib-olla oleks see sinu lause astroloogiline variant:
„Kasutada kogetut mõistmiseks.“
Mitte:
Miks ma selliseks sain?
Vaid:
Kuidas on see põhimõte seni mu elus väljendunud — ja milliseid sama põhimõtte vorme ma ehk veel üldse ei tunne?
Siis ei muutu sünnikaart vanglaks, mis ütleb: Selline sa oled ja muuta ei saa sa seda niikuinii.
See oleks pigem partituur.
Teemad on sellesse kirja pandud.
Kuid see, kuidas sa neid mängid, võib elu jooksul märkimisväärselt muutuda.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
