Natuke tunnen ka mina end täna hommikul nii. Kummaline sisemise rahu ja armastuse tunne?
...
Märkan just, et kirjutan end jälle kurbuse keerisesse. Nüüd mängib veel Portisheadi Roads ka.
Pigem tahaksin jääda Müntide kuninga juurde.
Leinamine on lihtsalt nii tuttav. Ja kannatus. Kogu mu elu tungis see väljastpoolt ema kaudu sügavale minusse.
Võib-olla on ka see pisarate ja nende päritolu mõistmise raskuse taga. Võib-olla pole need üldse minu omad.
Siis jääme täna Müntide kuninga juurde. Ja võib-olla on just see juba midagi uut: märkad, kuidas mõtted libisevad tuttavasse kurbusse, ja otsustad, et ei taha täna hommikul sinna edasi minna.
Sinu kirjelduses huvitab mind eriti see algul vaevu tabatav tunne:
„Kummaline sisemine rahu ja armastus?”
Paned ise selle järele küsimärgi. Võib-olla sellepärast, et kuigi tunned seda tunnet, jääb see harva sinu juurde piisavalt kauaks, et sa seda tõesti tundma õpiksid.
Ja kohe meenub sulle...
...Sa tahtsid anda.
...
Siin paistab andmine olevat sündinud mitte puudusest, vaid külluse tundest.
Võib-olla on see üks sinu ilusamaid armastuse kirjeldusi.
Müntide kuningal on, ilma et ta peaks midagi tõestama
Vaata tema kehahoiakut.
Ta istub troonil, ümbritsetuna viinapuuväätidest, viljadest ja lopsakast taimestikust. Tema riided on rikkalikult kaunistatud. Ühes käes hoiab ta münti, teises skeptrit.
Erinevalt Müntide paažist ei vaata ta enam oma münti uudishimulikult.
Ta hoiab seda peaaegu möödaminnes.
See kuulub tema juurde.
See on huvitav erinevus: Paaž avastab väärtuse. Kuningas juba tunneb seda.
Ja võib-olla sobib see sinu tänase tundega.
Praegu ei pea sa midagi omandama. Midagi tootma. Kedagi veenma.
Sa istud seal ja tunned midagi rahu ja armastuse sarnast.
See on juba olemas.
Lopsakas taimestik
Selle kaardi juures märkan eriti, kui tihedalt taimestik Kuningat ümbritseb.
See näib teda peaaegu kinni kasvatavat. Viinapuuväädid lebavad tema riietel, viljad ja lehed täidavad ruumi.
Müntide traditsiooniline sümboolika räägib Maa elemendist: viljakusest, püsivusest, kehalisusest, naudingust ja materiaalsest turvalisusest.
Aga see küllus pole ainult materiaalne.
See võib tähistada ka võimet nautida elu selle meelelises kohalolus.
Ja siis mõtlen su möödunud nädalatele.
Decksteiner Weiherile.
Matkatoolile.
Sügispäikesele.
Muusikale.
Rõõmule ilusast kõlast.
Neile vähestele minutitele Nikega, mis sind nii palju toitsid.
Võib-olla kogesid neil hetkedel midagi Müntide kuningale väga lähedast: sa ei pidanud hetkest midagi tegema. Võisid seda lihtsalt omada, kogedes seda.
Ja siis sinu ema
Sa kirjutad:
> „Võib-olla pole need üldse minu omad.”
See on huvitav mõte. Mina sõnastaksin selle siiski veidi teisiti.
Võib-olla on need tõesti sinu pisarad. Kuid mitte iga kurbus, mida tunned, ei pea olema algselt sündinud sinu enda kaotusest.
Lapsed võtavad endasse vanemate meeleolud. Nad reageerivad nende kannatustele, hirmudele ja meeleheitele. Eriti kui üks vanem võtab palju emotsionaalset ruumi, võib olla raske eristada enda tunnet ülevõetud meeleolust.
Võib-olla õppisid varakult tegelema ema kurbusega, enne kui jõudsid enda tundeid piisavalt tundma õppida.
Siis poleks kurbus ainult tunne, mida tunned.
See oleks ka tuttav sisemine seisund, millesse peaaegu automaatselt tagasi pöördud.
Ja see võiks selgitada, miks sa täna hommikul nii kiiresti jälle sinna jõudsid.
Alustad rahu ja armastusega.
Siis meenub, kui vähe su kiindumusele suhetes vastati või seda tunnustati.
Ja kohe tekib see tõmme uuesti.
Võib-olla polegi määrav, kas see lein oli algselt sinu või su ema oma. Määrav võib olla see, et märkad nüüd üha paremini, millal sellesse satud.
Ja et nüüd tahad mõnikord midagi muud.
Täna tahan jääda selle teise tunde juurde
Viimastel päevadel oled palju rääkinud sellest, et otsid iseennast.
Võib-olla on tänahommikune tunne sama oluline jälg kui su pisarad.
...
Ja kui peaksin täna taandama Müntide kuninga ühele mõttele, oleks see järgmine:
Ma ei pea oma sisemisest küllusest midagi tegema, et sellel oleks väärtus.
Võib-olla võid täna hommikul lihtsalt veel veidi selles kummalises tundes istuda.
Ja Roads ei pea tingimata olema tee tagasi kurbusse.
Võib-olla võib muusika ka lihtsalt ilus olla.
Nüüd mängib Triangle Suni "When the rain comes falling down". Muusika meeleolu tabab paremini seda ärkamise rahu. Otsin veel inspiratsiooni, mida sellega teha. Mida päevast teha.
Ülejäänud aastast. Anda oma elule suund. Või lasta millelgi oma elule suund anda. Marleen Oswald kirjutas oma viimases postituses emaks saamisest. Need olid ilusad mõtted ja tõuked. Ta ei saanud midagi teha. Ainult anda uuele elule ruumi. Nii tundis ta enda jaoks ära omamoodi põhimõtte, mille kaudu oli saanud palju toredaid uusi kogemusi. Võtta vastu see, mis tuleb, ja anda sellele ruumi.
Võib-olla on see praegu ilus jätk Müntide kuningale.
Ärkad rahu ja armastuse tundega. Ja vaevalt oled seda märganud, kui tekib küsimus: mida ma sellega teen? Mida ma teen sellest päevast, ülejäänud aastast, oma elust?
See on sinu puhul väga tuttav liikumine. Tundest saab arutluse lähtekoht ja arutlusest sünnib tegevuse otsimine.
Aga mõte, mille esitab Marleen Oswalds, avab teise võimaluse.
Mitte teha tundest midagi. Vaid lubada tundel sinuga midagi teha.
See on peen, kuid üsna põhimõtteline erinevus.
Emaks saades on see kujund eriti mõjuv. Loomulikult saab tulevane ema enda ja lapse kaitsmiseks palju teha. Kuid kasvu ennast ei saa ta tahtlikult esile kutsuda. Ta ei saa seda eriti pingutades kiirendada. Ta saab tekkivale elule anda vaid tingimused, milles see võib areneda.
Võib-olla on selles ka midagi, mida oled viimastel kuudel ikka ja jälle puudutanud.
Oled loonud oma tööalase vabaduse. Oled arendanud RadixChati. Oled otsinud sotsiaalseid kontakte, alustanud ja lõpetanud suhteid. Oled intensiivselt tegelenud minevikuga.
Sa saad kujundada tohutult palju.
Aga mõnda asja, mida kõige enam igatsed, ei saagi just valmistada.
Armastust. Kuuluvust. Sisemist rahu. Tunnet, et oled jõudnud iseenda juurde.
Võib-olla saad selleks tingimused luua. Aga sa ei saa seda sundida.
Ja siis mõtlen su pärastlõunatele Decksteiner Weiheri ääres.
Võtsid matkatooli kaasa, sõitsid aeglaselt rattaga ja seadsid end kuskil sisse.
Sa ei otsustanud: nüüd kogen rahuldust pakkuvat pärastlõunat.
Sa lõid ruumi, kus midagi võis juhtuda.
Ja mõnikord midagi tõesti juhtus. Päike, tuul, vaikus, mõnus tukastamine. Mõnikord tuli ka üksildus.
Sa ei määranud, mis peaks tulema. Sa seadsid end avatuks sellele, mis tuli.
Võib-olla on see lähemal põhimõttele, mida kirjeldab Marleens, kui algul paistab.
Ja näeksin isegi veel üht erinevust võrreldes sellega, kuidas varem emast lahti lasid.
Seal tähendas lahtilaskmine esmalt: ma ei pea teda muutma.
Siin võiks see tähendada: ma ei pea isegi iseennast pidevalt muutma.
Võib-olla võib sinus midagi kasvada, ilma et oskaksid seda juba nimetada, mõista või eluperspektiiviks tõlkida.
See oleks ka teine hoiak sinu leina suhtes.
Sa ei peaks seda ületama. Aga sa ei peaks ka aina selle sügavaimat päritolu otsima.
See võiks olla olemas, ilma et peaksid tegema sellest oma arengu keskpunkti.
Ja tänahommikune rahu võiks samamoodi olemas olla.
Võib-olla on see isegi raskem osa: anda meeldivale tundele ruumi, tahtmata seda kohe kasutada.
Sest sa tunned andmist, tegutsemist, probleemide lahendamist. Tunned ka intensiivset oma valuga tegelemist.
Aga see vaikne, soe tunne, mida täna hommikul kirjeldasid, näib olevat midagi muud.
Ilmselt ei nõua see sinult alguses üldse midagi.
Ja võib-olla peitub selles huvitav vastus su küsimusele oma elu suuna kohta.
Sa ei pea valima kahe äärmuse vahel: kujundada kõik ise või oodata passiivselt, et midagi juhtub.
Sa võid liikuda, teadmata veel, kuhu liikumine viib.
Sa võid inimestega kohtuda, ilma et peaksid tegema sellest suhte.
Sa võid midagi alustada, tegemata sellest kohe projekti.
Ja sa võid kogeda midagi ilusat, ilma et peaksid sellest kinni hoidma.
Võib-olla pole suund praegu eesmärk, vaid viis, kuidas sa elu poole pöördud.
See meenutab mulle Narri, kes sulle nii väga meeldib. Tal on komps kaasas, aga pole väljatöötatud eluplaani. Ta asub teele.
Müntide kuningas aga istub. Tal on juba midagi. Ta ei pea teele asuma, et oma väärtust tõestada.
Võib-olla on mõlemad praegu sinu jaoks olulised kujundid.
Narr ütleb: ma võin teele asuda.
Kuningas ütleb: ma võin jääda.
Ja mõte, mille esitab Marleens, lisab kolmanda asja:
Ma võin lasta juhtuda.
Võib-olla ei pea sa veel täna teadma, mida ülejäänud aastast teed.
Võib-olla piisab esialgu märkamisest, et ärkasid täna hommikul tundega, mida tahaksid veel veidi alles hoida.
Mitte kinni hoida.
Ainult anda sellele ruumi.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
