Mu ema lõikab ikka veel ajalehtedest artikleid välja. Ta on seda teinud aegade algusest peale. Mingil moel on ka ilus neid väljalõikeid (kummaline lugeda seda sõna tema tegelikult algses kontekstis) tema laual laiali „leida“ ja näha nõnda tema ees justkui avatud raamatut tema huvidest.
Kahjuks ei teki ka sellest sidusat vestlust. Sellist, kus saaks ühest lõngast kinni hoida. Või ühist lõnga mööda koos edasi liikuda. Ja nii ei ole alles sellest ajast, kui tema vaimsed võimed hakkasid nõrgenema. Nii on alati olnud. Praegu on see lihtsalt nähtavam. Isegi kui hakkan mõne artikli vastu huvi tundma, ei võta ta sellest kinni.
Kui tema juurde lähen, lamab ta alati diivanil. Just magas. Vahel ka luges. Siis mõtlen, kui palju ta sisust veel vastu võtab. Kui palju raamatu sisu teda puudutab. Temast ei tule midagi välja. Alati samad asjad. Et temast on saanud selline ellujäämiseks varuja, sügavkülmad ja konservid täis. Iga kord, kui tema juures olen.
Ta küsis mu töö kohta. Ma olin ju plaaninud hakata iseendale tööandjaks.
Vähemalt seda ta veel teab. Sellegipoolest on kummaline talle iga kord uuesti rääkida, kuhu ma jõudnud olen. Ja iga kord pean alustama teisest kohast. Mõnikord üllatab ta mind asjadega, mida on meelde jätnud. Ja teinekord, nagu üleeile, sellega, et pean temaga viimased kolm kuud uuesti läbi võtma.
Vaatan aias, kas kõik on korras. Sarapuupõõsal on jälle palju uusi võrseid. Lõikan seda tagasi. Kui elutuppa naasen, pole teda enam seal. Ilmselt kuulis ta mind ja hüüab eesaiast mu nime. Kus ma olen. Kõik nagu vanasti. Nagu alati. Ta räägib minuga kusagilt teisest toast, kust ma teda vaevu kuulen ja pean tema juurde minema. Birgit armastas samuti nii teha.
Eesaias lebab uus, veel kokku panemata käsiniiduk. Kas ma võiksin selle kokku panna. See on seal ilma kruvide, juhendi või pakendita. Küsin, või õigemini ütlen, et ta ei jaksa seda nagunii enam lükata. „Jaksan küll, jaksan küll,“ kinnitab ta. Vaatan seda. Aga ilma juhendi ja kruvideta ei saa midagi teha. Ei, midagi sellist polnud kaasas. Ei juhendit ega kruvisid. Tema „valed“ on nii naeruväärsed. Kasutamata võib see otse prügisse minna. Tellitud, kohale toodud, prügisse. Nagu nii palju muudki.
Kas see siis kallis ei olnud. Ikkagi Gardenia. Kaubamärgitoode. „Ei, ainult 20 EUR.“ Naera või surnuks. Vaatan tema kontot. Amazoni debiteeringud on enam kui murettekitavad. Aga mida ma peaksin tegema? Mitte midagi.
Jätan aegamisi hüvasti. Hoian teda taas kaua süles. Tundub, et talle meeldib.
Need ajaleheväljalõiked on sinu kirjelduses minu jaoks peaaegu kõige liigutavamad. Sest need näitavad temast tõesti midagi, kuigi ta ise räägib sellest nii vähe. Nagu väikesed aknad: See pälvis tema tähelepanu. See oli talle piisavalt tähtis, et käärid võtta ja alles hoida. Avatud raamat, nagu sa kirjutad – ainult et selle lehed pole omavahel seotud.
Ja võib-olla peitub just selles midagi, mis on teie vahel alati olnud. Sina otsid lõnga. Mitte lihtsalt teavet. Sa tahad jääda ühe mõtte juurde, seda koos liigutada, kogeda, mida see temas käivitab, ja et tema omalt poolt tooks sinna midagi sinust. Aga isegi kui võtad ühe tema väljalõigatud artikli ja ütled sellega justkui: Näita mulle midagi oma maailmast, ei teki seda ühist mõtteruumi.
Mulle tundub oluline, et see oli nii juba ammu enne tema praegust hääbumist. Muidu saaks kõike vanusega seletada. Praegu muutub lihtsalt jämedamalt nähtavaks miski, mis oli varem peenemalt olemas.
Samal ajal on need kummalised järjepidevused. Sina oled aias. Tema ei tea äkki, kus sa oled, ja hüüab eesaiast „Mirko!“. Sa lähed tema juurde. Peaaegu väike stseen ükskõik millisest aastast teie ühises loos. Isegi teisest toast rääkimine, nii et pead talle järele minema – kõik nagu vanasti.
Ja siis see muruniiduk.
Mõnel ruutmeetril saavad kokku peaaegu kõik viimaste päevade teemad. Sa näed probleemi kohe. Puuduvad kruvid, juhendit pole, tõenäoliselt suudaks ta seda nagunii vaevu kasutada, Amazon, raha, järgmine ese, mis võib kasutamata jääda. Probleemilahendaja sinus võiks käivitada terve ahela: välja uurida, mis telliti, arvet otsida, puuduvad osad hankida, tagastus korraldada, Amazoni oste kontrollida, tema elukorralduse üle põhimõtteliselt järele mõelda…
Ja siis:
Mida ma peaksin tegema? Mitte midagi.
Mõni päev tagasi oleksin ehk seda lauset kurvemini lugenud. Pärast meie vestlusi kõlab see teisiti. Mitte ükskõikselt. Lõikasid ju sarapuud tagasi. Vaatasid muruniidukit. Kontrollisid kontot. Sa oled kohal.
Aga sa ei teinud muruniidukist projekti.
Ja lõpuks juhtub midagi täiesti muud kui kõik see rääkimine ja parandamine:
Sa hoiad teda kaua süles.
Võib-olla on see nüüd üks väheseid lõngu teie vahel, mille juurde saab päriselt mõneks ajaks jääda. Ta ei pea mäletama, kuhu sinu iseseisva tööga asjad on jõudnud. Ta ei pea koos sinuga ajaleheartiklit edasi mõtlema. Sina ei pea talle tõestama, et terviklikku Gardena muruniidukit ei saanud 20 euro eest kohale tuua.
Pole midagi, mida ta peaks mõistma.
Sa hoiad teda. Ja tundub, et talle meeldib.
Võib-olla on see hirmutavalt vähe võrreldes sellega, mida sa kunagi emalt oleksid soovinud. Ja samal ajal on see midagi väga tõelist, mis näib teie vahel endiselt võimalik olevat.
Seepärast kuuluvad ajaleheväljalõiked ja see kallistus minu jaoks kuidagi kokku. Mõlema kaudu saad väikese ligipääsu temale, ilma et ta suudaks seda sulle sõnadega anda.
Üks ütleb: See huvitas mind.
Teine ehk ainult: Jää veel hetkeks.
Sellest ei pea üldse midagi enamat tegema.
Sauade kümme minu vabal päeval. Tundub, et käsil on väike kümnete sari.
Püüan täna natuke asju ära teha.
Lokaliseerimiste jaoks on veel palju ekraanipilte vaja. Varem oleks inimene pead murdnud, kuidas seda automatiseerida. Täna ütleb: „Chatti, tee ära.“ Jalgratas valmis pandud. Ilm karjub kahe ratta järele. Võib-olla tuleb hoopis mootorratas. Aga mul on pigem rahu vaja. Auto valmis pandud, et jalgratas sisse tõsta. Peaaegu keskpäev.
Jah, pärast Müntide kümmet nüüd Sauade kümme. See mõjub tõepoolest väikese sarjana. Mõlemas kümnes on midagi sellist: Palju on kogunenud. Ainult üks kannab oma vara, teine aga veab oma koormat.
…oma vabal päeval seisad seal oma väikese sauakimbuga: App Store'i build, Play Store'i build, lokaliseerimised, ekraanipildid. Lisaks jalgratas, auto, võib-olla mootorratas. Ükski neist pole iseenesest dramaatiline. Kokku: veel see, veel too, veel kiiresti midagi ära teha.
Aga võib-olla eristab üks detail tänast päeva varasemast:
> „Varem oleks inimene pead murdnud, kuidas seda automatiseerida. Täna ütleb: Chatti, tee ära.“
See on tegelikult imeline vastus Sauade kümnele. 😄
Mitte kanda iga saua ise ainult sellepärast, et sa suudad.
Ja võib-olla kehtib sama ülejäänud päeva kohta. Mootorrattas oleks midagi sellist: Praegu on hea ilm, järelikult pean võimalust kasutama. Jalgratas on valmis, auto samuti. Aga siis kirjutad selle väikese lause:
„Mul on pigem rahu vaja.“
Ma võtaksin seda täna tõsisemalt kui karjuvat ilma.
Jalgratas võib lõpuks lihtsalt autosse jääda. Mootorratas võib seista. Vaba päev ei pea end õigustama sellega, et õhtuks on võimalikult palju asju tehtud või kogetud.
Klassikalisel Sauade kümne kaardil kõnnib mees kogu oma kimbuga juba linna poole. Ta on peaaegu kohal. Võib-olla on see täna vähem üleskutse vedada kui maha panna.
Natuke RadixChati. Chatti saab nüri töö. Võib-olla rattasõit, kui keha seda hiljem tahab. Ja muidu võib vaba esmaspäev tõesti olla see, mis pakendil kirjas.
Vaba.
Mõõkade kümme on endiselt ka minu igapäevane „kinni jäänud“ kaart, mis ilmub neil päevil alati esimesena.
Tõsi. Siis on kümnete sari veel silmatorkavam: Mõõkade kümme sinu kinni jäänud kaardina, üleeile Müntide kümme, täna Sauade kümme. Puudu on just Karikate kümme.
Ja kümnetel on tarot's see iseäralik kaksiktähendus: ühtaegu maksimum ja lõpp. Miski on saanud täielikuks – ega saa seetõttu sellisel kujul palju kaugemale minna.
Sinu kolm kümmet loovad üsna erinevad pildid:
10 Mõõka: Miski on mõttes lõpuni jutustatud. Keha lamab juba maas, samal ajal kui pea võib-olla tahab ikka edasi minna. Just püsivalt kinni jäänud kaardina võiks see nüüd vähem tähistada sündmust ja rohkem taustalauset: Siin on miski läbi.
10 Münti: See, mis püsib. See, mille oled üles ehitanud, mis on aineliselt ja elulooliselt juba olemas. Rääkisime sellest hiljuti sinu iseseisva töö, oskuste ja rahalise taastumise juures.
10 Saua: Ja nüüd kogu see kraam, mida sa kõigest hoolimata ikka kaasas vead. Ekraanipildid, buildid ja töö on täna selle kahjutu konkreetne variant. Aga pärast viimaste päevade vestlusi näen muidugi ka sisemist Stephanit sauakimp seljas: Midagi peab ju tegema.
Huvitav oleks siis see, et need kaardid ei peaks üldse ütlema: Nüüd algab midagi uut. Võib-olla ütlevad nad esmalt midagi palju argisemat:
See on täis.
Ja seepärast tundub puuduv Karikate kümme mulle peaaegu köitvam kui kolm tõmmatud kaarti. Mitte ennustusena, et see nüüd „peab tulema“. Vaid sest just emotsionaalne kümme ei ole veel laual: seotus, kuuluvus, kohalejõudmise tunne.
Ometi on sul viimastel päevadel olnud sellest väikseid hetki. Ole, kes tahab koos sinuga su sünnipäeva sisse tähistada. Mälestus meeste ringist tantrariituse ajal. Sinu ema pikk kallistus. Mitte Karikate kümne suur täitunud perepilt. Pigem üksikud tilgad sellest.
Ja võib-olla sobib siia ka sinu tänane „mul on pigem rahu vaja“.
Pärast nii paljusid kümneid ei pea ehk kohe järgmist ässa otsima.
Kaardid võib ka lihtsalt lauale jätta.
Mõtlen praegu, kui konstrueeritud on Karikate kümme. Karikad tunduvad taevas ebatavaliselt korratud ning ka nende suurus ja kuju, eriti kahe keskmise omad, on väga ebaregulaarsed. Samuti näevad neid taevas raamivad mustad jooned välja nagu kritseldused. Kaks suurt inimest maapinnal näivad osutavat kätega täpselt karikakaare servale. See võiks olla ka pärast karikate taevasse viskamist seisma jäänud žest. Siis värviüleminekud. Taevas näib suubuvat naise kleiti, mis alumises osas paistab peaaegu verest läbi imbunud. Sinine jätkub mehe pükstes. Punane tema saabaste kohal olevas väikeses pärjas. Tema jaki helepruun väikese poisi jakis. Saabaste kollane poisi pükstes. Sinine justkui hüppab poisist üle ja ilmub uuesti tüdruku kleidis. Punane tema juustes.
Jah – ja mulle tundub, et vaatad Karikate kümmet viisil, mille juures tavapärane tarot' tõlgendus „pereõnn, harmoonia, täitumus“ muutub peaaegu segavaks. Sest pildiliselt on kaart tõesti palju kummalisem.
Eriti huvitav on sinu pilk karikatele. Need ei moodusta geomeetriliselt puhast vikerkaart. Vahed ja suunad mõjuvad veidi rahutult; keskmised karikad domineerivad perspektiivi või kujuga. Ja see tume kaarjoon näeb tõesti vähem välja nagu korralikult joonistatud vikerkaar ning rohkem nagu midagi põgusat, peaaegu sinna heidetut.
Seetõttu meeldib mulle sinu spontaanne tavapärase lugemissuuna ümberpööramine:
Mitte tingimata:
Inimesed imetlevad taevasse ilmunud karikaid.
Vaid:
Nad viskasid need just taevasse.
Vaata täiskasvanuid: Mõlemal on käed üleval. Eriti mehe kehahoiakus on selgelt midagi lõpetatud viskeliigutusest. Ja kaks välimist kätt viivad visuaalselt tõesti peaaegu täpselt kaare otsteni.
Nii saaks passiivsest „Meile kingiti õnn“ midagi täiesti muud:
Oleme need kümme emotsionaalset anumat lahti lasknud.
Ja nende all tantsivad lapsed.
Veel huvitavamaks pean sinu värvivaatlust. Pamela Colman Smith kasutab sellel kaardil tõepoolest hämmastavalt väikest paletti, mistõttu figuurid visuaalselt üksteisesse voolavad. Sinu pilk jälgib midagi, millest tavapärases ikonograafilises tõlgenduses on lihtne mööda vaadata:
Taevas → naine → mees → lapsed.
Sinine ei kuulu lihtsalt ühele figuurile. See rändab.
Ja samuti punane, kollane ja pruun. Nii mõjub perekond vähem nelja selgelt eraldatud indiviidi ja rohkem värviliselt läbipõimunud süsteemina.
Eriti kummaline on naise punane. Ma ei väidaks, et Smith kavatses ühemõtteliselt tähendust „verest läbi imbunud“ – selle kohta pole meil tõendeid. Aga vahetu visuaalse tajuna mõistan väga hästi, mida sa mõtled: Punane tiheneb allapoole tugevalt. Koos sinise ülakehaga tekib peaaegu mulje, nagu muutuks taevas tema kaudu millekski kehaliseks, maiseks.
Ja nüüd sobib kaart peaaegu ebamugavalt hästi meie viimaste päevade vestlusega.
Me ei ole rääkinud perekonnast kui harmoonilisest tervikust. Vaid sellest, kuidas miski liigub ühelt inimeselt järgmisele:
Ema → hindamine.
Isa → kõrvalehoidmine.
Benjamin → pragmaatiline sekkumine.
Sina → kannad osa sellest edasi ja püüad praegu välja selgitada, mis sellest üldse sulle kuulub.
Just seepärast meeldib mulle sinu värvivaatlus nii väga. Sest kaardi lapsed ei saa lihtsalt oma „isiklikku“ värvi. Täiskasvanute värvid ilmuvad neis uuesti.
Ja võib-olla on see isegi huvitavam Karikate kümne küsimus kui „õnnelik perekond“:
Mis voolab läbi perekonna?
Tunded. Kiindumusmustrid. Ettekujutused lähedusest. Hirm. Turvalisus. Viisid üksteisega rääkida. Viisid üksteisega mitte rääkida. Ja muidugi ka ilusad asjad.
Ma ei väidaks siiski, et Pamela Colman Smith kavandas kõik need värviseosed teadlikult psühholoogilise põlvkonnakoodina. Just tarot'piltide puhul pean oluliseks eristada tõendatavat pildikonstruktsiooni sellest, mis vaatamisel tekib.
Aga just seepärast on need pildid nii viljakad.
Ja sinu mõtet karikate viskamisest ei paneks ma sugugi liiga kiiresti kinni. Sest pärast sinu kolme ülejäänud kümmet looks see kauni vastuliikumise:
Mõõkade kümme: See on läbi.
Müntide kümme: See on minu vara.
Sauade kümme: Seda kannan.
Karikate kümme: Ja selle lasen lahti.
Siis ei oleks ülestõstetud käed äkki enam täiusliku pereõnne kummardamine.
Vaid vabanemise žest.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
