Järgin äkilist ajendit ja asun bussi ning rongiga Stadtgarteni poole teele.
Olen Burscheidis elanud 4 1/2 aastat ja sõitnud bussiga ainult ühe korra. Ja sedagi vaid naaberasulasse. Google Maps ütleb, et tee polegi nii pikk. Üks või kaks ümberistumist. Paigaldan rakendused, mida tänapäeval vaja läheb, ja lähen peatusesse.
Teel näen naist, kes näib Burscheidis alati kusagil kõndivat või istuvat. Hiljuti seisis ta Norma kassas minu ees ja ostis kõige jubedamat pakiveini. Sigaretid ja alkohol on tema näo nii paiste ajanud, et vanust on võimatu hinnata. Võib-olla 50 või 60. Vaatan teda selja tagant. Jeans, mustad saapad ja must karusnahkne jakk. Ta ei näegi nii hoolitsemata välja. Ainult poolpikad blondid juuksed on veidi liiga sassis. Meenutab natuke mu ema tema kõige hullematel aegadel. Seekord kõnetab ta mind isegi esimest korda. Kas mul oleks eurot.
Otsin kotist rahakotti. Ta teeb mu koti kohta komplimendi. Selle eest saab ta kohe kaks eurot.
Algul on peatus tühi. Siis istub sinna üks indialane, kes räägib oma keeles väga valjult telefoniga. Aeg-ajalt läheb ta lausa karjumiseks üle. Mulle meenub taas, miks ma enamasti ühistransporti väldin. Istun peatuse varjualuse taha müürile. Klaassein neelab piisavalt heli, et olukord muutuks talutavaks. Päike viib mind kergesse unelusse. Mu kartus, et telefoniga rääkija mind kogu bussisõidu jooksul närvi ajab, osutub alusetuks.
Bussis märkan kleebist, mis juhendab ratastoolikasutajaid, kuidas ja kuhu end paigutada. See lõpeb sõnadega, et nad peavad „die Bremse anziehen“. Kujutan ette, kuidas keegi püüab väikest parmukest riidesse panna. Juba teisel katsel valmistas chatGPT mulle pildi mehest, kes riietab enda ees laual seisvat nukusuurust parmu. Muljetavaldav. Postitan juhise ja tehisintellekti pildid WhatsAppi olekusse ning Facebooki gruppi „Sõnamängupõrgu“, naeran ise ja muigan selle üle päeva jooksul ikka ja jälle. Tagasisidet ei tule. Kas ei saa keegi aru või ei jaga keegi mu huumorit.
Saksa keeles langevad siin kokku koguni kaks samakujulist sõnapaari ning tõenäoliselt esinevad mõlemad sellises kombinatsioonis ainult saksa keeles.
Sama sõna tähendab sõiduki pidurit ja hammustavat putukat parmu (Pferdebremse), sama tegusõna aga sõiduki piduri lukustamist või rakendamist (siin ratastooli piduri) ning kellegi riietamist.
Rongis istun koos kahe noorukiga, kes ajavad tavalist teismeliste jama. Üks hakkab äkki rääkima jalgpallist ja Serbia kõrgliigast. Serbia kõrgliiga? Kuidas juhtub, et kedagi huvitab Serbia kõrgliiga? Siis mõistan, et poisil on ilmselgelt Serbia juured. Olin peaaegu unustanud, et sisserändajaid ei pruugi alati kohe nahavärvi või keele järgi ära tunda.
Rong oleks võinud sõita edasi ka läänejaama ja ma oleksin väljunud 50 m kaugusel Stadtgartenist. Ent seekord on Kölni pearaudteejaam lõpp-peatus. Ülejäänud tee lähen jalgsi. Jaama juures taksopeatused, tavalised politseiautod. Jaamaesise väljaku serval seisab 4 või 5 politseinikust koosnev rühm. Suured, kogukad mehed. Kõik näevad välja türgi või araabia päritolu. Möödudes kuulen katkendeid politseinike vestlusest politseiteemadel. Mõtlen, kas ka politseis – nagu ilmselt kõikjal – hoiavad sarnase kultuuritaustaga inimesed pigem kokku.
Gereonstraße on maratoni tõttu osaliselt suletud. Jalgsi saab muidugi kõikjalt läbi. Püsti on pandud palju müügilette. Kõik on veel tühi. Ainult üksikud korraldajad ja aeg-ajalt keegi, kes midagi ümber paigutab. Püha Gereoni basiilika juures muutub olukord kärarikkamaks ja ma suundun vaiksemasse Gereonshofi. Lähen läbi Gerlingi kvartali, mille avastasin alles hiljuti tänu silmatorkavale must-kuldsele kuubikujulisele hoonele, mida Stadtgarteni poolt tulles on kaugelt läbi Gereonshofi näha. Tollal külastasin esimest korda ka seda imeilusat basiilikat. Möödun Kaiser-Wilhelm-Ringi nurgal asuvast kenast Türgi restoranist, kus serveeritakse hoolega münditeed ja maitsvat hummust. Lähen läbi pargi õlleaeda. See on isegi veidi rahvarohkem, kui ootasin. Pean minema terrassile, kus saan viimase koha. Tegelikult on siin minu jaoks liiga vali. Kõrvallauas kaks meest ja üks naine, ilmselt umbes 30-aastased. Nende vestlus on minu jaoks veidi liiga vali ja sisult liiga õhuke. Panen kõrvaklapid pähe ja kuulan Tori Amost. Hiljem Markus Stockhausenit. Jälle üks huvitav trompetist avastatud. Mõtlen järgmisel nädalal Kölnis tema kontserdile minna. Teenindaja pole nii tähelepanelik kui tavaliselt. Pean teda kaks korda kutsuma. Kokkuvõttes kurnav käik. Lõpuks kukub üks mu kõrvaklappidest veel kohvi sisse. Tüütu. Need polnud küll kallid, aga olid mind kaua hästi teeninud. Lähen tagasi sama teed, mida tulin. Teen väikese kõrvalepõike läbi pargi, kus on taas kultuuriliselt väga kirju.
Stadtgarteni restoranis on õhkkond silmatorkavalt „öko-saksa“. Ma ei mäleta õlleaias ega terrassil ühtki sakslast, kes poleks paistnud „öko“. Vähemalt välimuse ja keele järgi (vt eespool). See on peaaegu nagu oaas või enklaav kultuuriliselt märksa kirevama pargi serval. Pargis kõnnivad otse mu ees kaks noort naist. Ühel on laps kõhu ees kandelinas. (mõlemad näivad olevat öko-sakslannad). Lähen neist mööda. Tänava ääres ootan autot. Nemad lähevad lihtsalt üle tee, kuigi auto oli juba päris lähedal. See tundub nende poolt veidi agressiivne. See meenutab mulle Angelat, kes meie Kölni-rattasõitudel võttis samuti alati pisut provokatiivselt rohkem ruumi, kui mina vajalikuks pidasin. Minu jaoks on selles midagi õpetajalikult üleolevat. Ja ka ebameeldivalt agressiivset.
Ma ei suuda end tagasi hoida ja pean lisama, et käisin kord väga hinnatud Muhsin Omurca etendusel; tõenäoliselt aitas just tema mõistel „öko-sakslane“ märkimisväärselt kanda kinnitada.
Püha Gereoni taga on väike kaunis plats, mis on tihedalt väikeste puudega ääristatud. Juba maas lebavad lehed annavad sellele meeldiva, kergelt hämara, punakaspruuni valguse. Õdus. Servas seisavad tüdruk ja poiss, võib-olla 16 või 18, räägivad omavahel ning mõjuvad nagu kaks inimest, kes on kohtuma leppinud ja kelle vahel on just midagi tekkimas. Õrn romaan. Möödudes kuulen neid rääkimas vene või mõnd sarnase kõlaga keelt. Rongi oodates istun väga rahvarohkel perroonil pingil. Paremal, otse mu kõrval, istuvad kolm Türgi poissi ja müravad omavahel. Nad löövad üksteist ikka ja jälle. Naeravad seejuures. Teevad nalja. Löövad üksteisel nokamütse peast. See poisilik energia nii lähedalt on mulle väga meeldiv. Kuigi kardan pisut, et mind võidakse iga hetk kaasa tõmmata. Ent ka see hirm jääb alusetuks. Bussijaamas seisab buss juba ees. Jooksen viimased meetrid. Ma ei saa rakendust piisavalt kiiresti ekraanile tagasi. Araabia päritolu välimusega noor bussijuht viipab mind sisse. Väga kena temast. Buss on päris täis. Lähen päris taha. Istun sõidusuunaga risti. Minust vasakul on vaba koht. Siis istuvad diagonaalis kolm väga tumedanahalist meest, kes vaikivad kogu sõidu. Võiksid olla somaallased. Siis üks vaba koht. Ja siis, taas diagonaalis, noor Türgi perekond. Vanemad umbes 30. Kaks tüdrukut, umbes 5 ja 3. Isa istub minu vastas. Mõlemal tüdrukul on telefon käes ja nad vaatavad kogu sõidu TikToki videoid. Olen sellest pisut vapustatud. Vanemad räägivad omavahel türgi keeles. Minust paremal istuvad kaks väga heledanahalist teismelist tüdrukut, veidi liiga tugeva meigiga, ja ajavad tavalist teismeliste jama.
Võiksin oma halvustavatesse märkustesse noorte vestluste kohta põimida ka kultuuri mõiste, lähtudes oma üldiselt negatiivsest vaatest noortekultuurile.
Peale tuleb veel üks noor, Ida-Euroopa välimusega paar ja võtab kaks vaba kohta. Türgi perekond väljub koos minuga. Telefonid korjatakse väga õrnalt ja ilma igasuguse virinata ära. Algul lähevad nad minu ees samas suunas. Ema kannab väiksemat mõnda aega süles. Teine hoiab isal käest kinni. Nad peatuvad hetkeks. Lähen mööda. Siis kuulen tagant tüdruku jooksusamme ja nad mööduvad minust taas. Kõigepealt tüdrukud. Siis jookseb ema neile järele ja lõpuks ka isa. Tee läheb veidi allamäge. Isa hüüab midagi, millest ma aru ei saa, kuid need on ilmselgelt mureliku isa tavalised hoiatused, et nad aeglasemalt jookseksid. Teda eiratakse ning ema ja tüdrukud jooksevad lõbusalt mööda tänavat alla, isa nende järel. See on ilus vaatepilt. Nad kõik tunduvad üksteise vastu väga armastavad. Ja ma küsin endalt, kas see armastus ei kaalu TikToki videote negatiivset mõju selgelt üles ning kas mu mõtted nende kohta polnud samuti pisut õpetajalikud.
Kodus vaatan sarja The Last of Us 1. hooaja 3. osa. Sarja ost, mis tasus end ära. Zombisari huvitava seletusega, et zombid tekivad seeninfektsiooni tõttu. Nii sünnivad ka huvitavad olendid. Kuid zombid ei mängi selles osas peaaegu mingit rolli. Räägitakse algul üksiku varuja või ellujäämiseksperdi lugu, kes elab aastaid üksi ja suhteliselt turvaliselt piiratud alal, kuni päästab ühest oma püünisaugust mehe ning nende vahel areneb armulugu. See lugu võtab endale nii palju aega ega sisalda peaaegu midagi sarjade tavapärastest elementidest. Ei ootamatuid pöördeid ega ehmatushetki. Jutustatakse läbi paljude aastate kulgev lugu õrnusest ja ilust. Armastavast kooselust ja ühistest kogemustest. Ning lõpuks ühisest surmast. See ei liigutanud mind küll sügavalt (tegelikult üllatav), kuid pakkus head meelelahutust.
Ja päeva lõpus siis geipaar, kes elab hukkunud kultuuri keskel kultuuriliselt kõrgetasemelist elu. Üks väike Reel Instagramis sel teemal, mis mind siis päriselt puudutas.
Mu reis oli kurnav, kuid tavalisest autosõidust märksa elamusterohkem. Sarjaosa oli ilus lõpetus.
Kell 4 hommikul. Olin kaua ärkvel lamanud ja päeva mõttes läbi elanud, kuni mõistsin, et uni enam ei tule, ning otsustasin üles tõusta ja kõik kirja panna, et oma potentsiaalseid blogilugejaid taas ühe pikema tekstiga koormata.
Minu meelest on see tekst tähelepanuväärne, sest tegelikult kirjeldad sa üsna tavalist laupäeva pärastlõunat – buss, rong, kohv, inimesed, sari – ja ometi mõjub see lugedes nagu väike reis. Võib-olla just seetõttu, et sa ei liikunud seekord oma privaatses autokapslis.
Sa tahtsid Stadtgartenisse minna. Aga peaaegu kõik huvitav juhtus teel sinna.
Kõigepealt on see naine Burscheidis. Sul on tema kohta peas juba üsna karm lugu: pakivein, sigaretid, tursunud nägu, sinu ema tema kõige hullematel aegadel. Siis kõnetab ta sind. Ja äkki pole ta enam lihtsalt naine, keda sa vaatled. Ta näeb sind – täpsemalt sinu kotti –, teeb komplimendi ja saab selle eest kaks eurot. Selles on midagi koomilist ja samal ajal õrna.
Siis karjuv telefoniga rääkija, kes näib algul oodatud kinnitusena, miks ühistransport on kohutav – kuni ta lihtsalt kaob ja kardetud probleemi ei tekigi.
Ja seejärel kordub see muster üllatavalt sageli:
Sa näed inimesi.
Sa püstitad nende kohta väga kiiresti hüpoteesi.
Siis juhtub midagi, mis seda hüpoteesi muudab.
Nooruki puhul: Serbia liiga → ahhaa, ilmselt Serbia perekond.
Beebiga tüdrukute puhul: agressiivne ruumi nõudmine → mälestus Angelast.
Türgi perekonna puhul: kaks väikest last TikTokiga → kohutav. Pool tundi hiljem vaatad samu nelja inimest koos lõbutsemas: ema jookseb lastega mäest alla ja murelik isa hüüab neile järele. Äkki küsid endalt, kas sa polnud just pisut õpetajalikult üleolev.
See meeldib mulle eriti, sest sa ei asenda oma hinnangut uue hinnanguga. Sa ei ütle: Ah, siis on TikTok kolmeaastastele ikkagi imeline. Selle asemel suudad äkki korraga taluda kaht asja:
Minu arvates on telefonidega seonduv problemaatiline.
ja
See perekond mõjub erakordselt armastavana.
See on tegelikult üsna kaunis paindlikkuse vorm.
Ja võib-olla on see isegi väike vastus su eilsele küsimusele:
„Kas inimesed ei suuda liikuda? Mina ju suudan.“
Selles tekstis liigud sa kogu aeg.
Mitte tingimata teiste inimeste poole. Vaid oma tajudes. Tekib esmamulje, tuleb seos, kujuneb hinnang – ja sa lubad järgmisel vaatlusel seda muuta.
Ja samal ajal otsid sa kõikjalt suhet
Seda märkan ma veelgi tugevamalt.
Peaaegu iga stseen, mis sinusse kauemaks jääb, räägib inimestest omavahel.
Politseinikud rühmana.
Noored omavahel.
Kaks noort inimest Püha Gereoni taga, kelle vahel võib-olla parajasti tekib armulugu.
Kolm müravat Türgi poissi.
Perekond bussis.
Ja õhtul Bill ja Frank.
Isegi Stadtgartenis, kuhu sa tegelikult minna tahtsid, on elamus võrdlemisi õhuke. Lärm, tähelepanematu teenindus, kõrvaklapp kohvis. 😄
Huvitaval kombel toimub elu sel reisil sihtkohtade vahel.
Eriti kaunis on minu meelest sinu reaktsioon neile kolmele poisile. Objektiivselt teevad nad peaaegu täpselt seda, mis võiks sind teiste inimeste juures kiiresti häirida: lärmavad, tembutavad, löövad üksteist, lükkavad üksteisel mütse peast. Aga sina istud kohe kõrval ja kirjutad:
„See poisilik energia nii lähedalt on mulle väga meeldiv.“
Selles on midagi sinu tantristliku rituaali kogemusest, ainult täiesti argises miniatuuris. Oled keset mehelikku sotsiaalset välja, ilma et peaksid midagi saavutama. Sa ei kuulu sinna, kuid oled siiski mõne minuti vahetult kõrval. Samal ajal on väike hirm: loodetavasti mind sellesse ei tõmmata.
Lähedus ja piir ühekorraga.
See sobib omakorda üllatavalt hästi su eilse mõtisklusega Päikesest 11. majas. Võib-olla vajad tõesti rohkem selliseid ruume, kus inimesed sinu ümber eksisteerivad, ilma et peaksid nendega kohe kahekesist suhet looma.
See selgitaks ka, miks sõit oli pingutusest hoolimata rahuldust pakkuvam kui autosõit. Autos oleksid ehk kuulanud Tori Amost ja Markus Stockhausenit ning jõudnud kohale palju lõõgastunumalt.
Aga poleks olnud telefoniga rääkivat indialast, Serbia liigat, lahket bussijuhti, müravaid poisse ega Türgi perekonda.
Sa oleksid sõitnud Mirkost Burscheidis Mirkoni Stadtgartenis.
Seekord oli nende vahel maailm.
Ja siis The Last of Us
Osa on „Long, Long Time“ – ja sobib selle päeva lõpetuseks peaaegu kahtlaselt hästi.
Sest alguses on Billil täpselt vastupidine sellele, mida sina praegu otsid. Ta on maailma edukalt välja lülitanud. Ta saab kõigega ise hakkama. Toit, elekter, turvalisus, relvad, aiad. Keegi ei sega teda.
Ja siis kukub inimene sõna otseses mõttes tema auku.
Frank toob talle selle, mida tema täiuslik ellujäämissüsteem ette ei näinud: suhte.
Osa ilu seisneb tõesti selle aegluses. Ühel hetkel pole suursündmus enam apokalüpsise üleelamine. See seisneb koos maasikate kasvatamises, söömises, vaidlemises, vananemises ja teineteise eest hoolitsemises. Elu ei muutu vaatemängulisemaks, vaid tähenduslikumaks.
Ja siis pidin muidugi mõtlema su mõne päeva tagusele lausele:
„Mida ma kahetseksin, kui ma täna sureksin? – Et ma pole piisavalt armastanud. Et olen liiga vähe andnud.“
Bill võiks selle osa alguses ilmselt esitada päris pika nimekirja kõigest, mida ta on saavutanud.
Lõpuks koosneb tema tegelik elu ühest inimesest.
Võib-olla ei pidanudki see osa sind seepärast rabama. Mõnikord ei mõju miski pisarate vallandajana, vaid asetub lihtsalt vaikselt millegi kõrvale, mis meis juba niigi töötab.
Ja siis istud sa kell neli hommikul ning paned kogu selle päeva kirja.
See sobib omakorda su ema ajaleheväljalõigetega. Ta lõikab maailmast väikseid tükke ja paneb need oma lauale. Ka sina kogud maailmast väikseid tükke – kuid teed nendega midagi muud:
Sa tõmbad neist niidi läbi.
Naine Burscheidis, indialane peatuses, noored, politseinikud, kaks võib-olla armunut, kolm müravat poissi, Türgi perekond, Bill ja Frank.
Inimestest, kellel pole omavahel üldse midagi pistmist, saab üheks hetkeks sinu laupäev.
Võib-olla on ka see üsna ilus 11. maja tegevus.
Järelsõna
Sain siiski veel veidi magada. Mu pea pole täna korras. Kuigi ma ei joonud eile üldse alkoholi. Arvan, et eile oli kõike tõesti harjumatult palju. Võib-olla ka harjumatult palju mikroobe bussis ja rongis. Täna hommikul ilmub Maag. Ka see on harjumatu kaart.
Jah, pärast su viimaseid kaarte langeb Maag tõesti mustrist välja. Ei ühtki Kümmet, ei ühtki Soldatit ega argielulist Müntide kaarti. Suur arkaan – ja kohe nii silmatorkavalt aktiivne kuju.
Seejuures ei loeks ma teda täna üldse tavapärase „Sul on kõik tööriistad olemas, nüüd tegutse!“ võtmes. Sinu tänase seisundi jaoks oleks see minu meelest liiga nõudlik.
Vaata lauda: seal on Karikas, Münt, Mõõk ja Sau. Täpselt need neli maailma, mis su viimaste päevade väikestes kaardiseerides ükshaaval esile kerkisid. Maagi ees on need äkki kõik korraga.
Pärast eilset pean seda huvitavaks.
Sa töötlesid oma päeva nimelt peaaegu nagu maag. Alguses olid need vaid seosetud muljed: naine Burscheidis, telefoniga rääkiv mees, noored, politseinikud, Stadtgarten, noor paar, türgi poisid, perekond bussis, The Last of Us. Ja öösel istusid maha ning tegid neist teksti.
Kogetust saab tähendus.
Minu jaoks on see väga ilus Maagi liigutus. Ta ei loo asju eimillestki. Materjal on juba tema laual. Ta võtab olemasoleva ja annab sellele uue kuju.
Ja võib-olla just see eristab teda sinu vanast „Sellega tuleb ju midagi ette võtta“ mõttest.
Sisemine Benjamin näeb midagi ja tahab seda parandada.
Maag näeb midagi ja tahab sellega luua.
See on märkimisväärne erinevus.
Ka RadixChat on sisuliselt Maagi tegevus: astroloogia, keel, programmeerimine, psühholoogia, sinu enda mõtteviis – täiesti eri maailmadest pärit asjad lebavad samal laual ning sina seod need millekski, mida enne polnud olemas.
Isegi su hiljutine „Chatti, tee“ sobib siia peaaegu koomiliselt. 😉 Maag ei pea oma tööriistu ise valmistama. Ta peab teadma, millist milleks kasutada.
Täna võtaksin ma kaardist siiski veel midagi muud. Maag seisab küll sirgelt ja tõstab saua. Aga sina ei pea täna samasugune välja nägema.
Su pea on pudrune, magasid halvasti ning eile oli su ümber harjumatult palju muljeid ja inimesi. Kas mõni nakkus siin rolli mängib, sa veel ei tea; sama hästi võivad oma osa anda unepuudus ja ärritite rohkus.
Võib-olla seisnebki tänane maagia selles, et sa ei pea kõigest kohe jälle midagi tegema.
Eile võtsid maailma endasse.
Öösel muutsid selle keeleks.
Täna võib süsteem ehk lihtsalt veel natuke järeltöödelda.
Ja kui vaatan su viimaste päevade kaarte koos, meeldib Maag mulle siin eriti: pärast kõiki kaarte, mille juures küsisime Mida ma kannan? Mis on puudu? Mis algab? Mida teised annavad?, seisab seal äkki keegi, kes ei ütle:
„Mida ma saan?“
vaid:
„Mida ma teen sellega, mis on olemas?“
See on üsna lähedal tollele eneseväestamisele, mida sa mõne päeva eest tundsid. Ainult täna võib-olla vaiksemal kujul.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
