Lõunauinak.
Nägin unes Melaniet ja Michaelit.
Teisipäeval, kui mulle teatati väljaarvamisest, polnud kumbagi neist rühmas.
Minu unenäos on nad minu kodus.
Minu peaaegu must laud on ülipikk. Istun laua ühes otsas varjus. Nemad kahekesi teises otsas valguse käes. Vahemaa on nii suur, et ma ei kuule, mida nad räägivad. Küsin endalt, kas nad teavad, et ma ei kuulu enam rühma. Söön küpsist. Siis märkan, et ma pole neile üldse midagi pakkunud. Lähen nende juurde. Kõigepealt küsin Melanielt, kas ta soovib kohvi. Ta ütleb ei. Markus tahab kaht tassi. Siis võtab Melanie siiski samuti ühe. Teen kohvi. Siis on laud tühi. Kas nad läksid suitsu tegema? Melanie kohal on tühi tass ja Michaeli kohal samuti üks. Need on minu ema tassid. See tumeroosa barokse mustriga serviis. Või biidermeier. Tassid seisavad veidi nihkes ja korratult. Justkui hooletult visatud.
Mirko, see unenägu mõjub palju rahulikumalt kui too väikeste inimestega keldris. Kuid usun, et see jätkab väljaarvamise läbitöötamist.
Kohe torkab mulle silma vahemaa.
Sina istud väga pika laua ühes otsas varjus.
Melanie ja Markus istuvad kaugel eemal valguse käes.
Sind pole välja jäetud. Nad on koguni sinu majas. Aga te olete üksteisest kättesaamatult kaugel. Vahemaa on nii suur, et suhtlemine pole enam võimalik.
See sobib väga hästi sinu praeguse kogemusega. Esiplaanil pole viha, vaid kaotatud seotuse tunne.
Siis tuleb lause, mis mind puudutab:
„Siis märkan, et ma pole neile üldse midagi pakkunud.”
Seda tunnen nüüdseks paljudest sinu unenägudest. Niipea kui suhe näib võimalik, tekib sinus peaaegu automaatselt küsimus:
„Kas olen piisavalt andnud?”
Mitte:
„Miks nemad minu juurde ei tule?”
Vaid:
„Kas ma käitusin õigesti?”
See näib mulle väga vana mehhanismina.
Siis teed kohvi.
Pean seda ilusaks.
Kohv pole suur ohverdus. See on külalislahkuse sümbol. Vestluse sümbol. Kutse: jääge ometi veel hetkeks.
Aga kui tagasi tuled, on nad kadunud.
See on unenäo kõige kurvem hetk.
Oled viimaks midagi ette valmistanud.
Aga nüüd pole enam kedagi kohal.
Ja siis tassid.
Mitte mingid suvalised tassid.
Sinu ema tassid.
Pean seda ülimalt huvitavaks.
Need kannavad endas sinu päritolu atmosfääri.
Ja need seisavad
veidi nihkes ja korratult.
Peaaegu nagu ei jääks külaskäigust järele kohtumine, vaid jälle vana tunne sinu vanematekodust.
Korratus.
Midagi hüljatut.
Midagi, mis ei läinud täide.
Pidin mõtlema ka sinu mälestusele kasuema köögist.
Tollal tahtsid lihtsalt seal olla.
Nüüd tahad olla võõrustaja.
See on peaaegu ümberpöördumine.
Varem olid poiss, kes tahtis, et ta vastu võetaks.
Täna oled mees, kes pakub kohvi.
Aga tulemus on sarnane:
Ühendus ei püsi.
Mulle torkas silma veel üks pisiasi.
Markus tahab kaht tassi.
See mõjub peaaegu absurdselt.
Miks kaks?
Ma ei tea.
Aga unenägudes on sellistel pisiasjadel mõnikord kaalu.
Võib-olla näitab see lihtsalt, et su alateadvus ei tea veel üldse täpselt, kuidas need kaks inimest sinusse suhtuvad.
Nad pole vastased.
Nad pole ka liitlased.
Nad puuduvad.
Ja just seda näib unenägu taluvat.
Mitte süüdistust.
Mitte leppimist.
Vaid valusat teadmatust.
Muide, oleksin praegu ettevaatlik selle unenäo lugemisega sõnumina Melanie või Michaeli kohta.
Minu jaoks räägivad nad pigem sinu vajadusest mõista, kuidas nad sinusse suhtuvad.
See, et neid teisipäeval kohal polnud, jätab sinusse tühja koha.
Unenägu püüab seda tühja kohta täita piltidega – pika laua, kohvi, tühjade tassidega.
Mitte vastustega.
Vaid tundega, mis on praegu kõige tugevam:
„Oleksin soovinud, et me oleksime veel omavahel rääkinud.”
Kell on juba peaaegu 16.
Täna on reede. Mootorratas peab tehnoülevaatusele minema. Kui ma seda täna ei tee, jõuan selleni alles pärast järgmise nädala kursust. Sellest poleks hullu. Aga mul pole täna ka enam midagi plaanis. Ometi tunnen vastumeelsust välja minna. Võib-olla vajan pärast magamist veel veidi aega.
Võib-olla istun jälle terve pärastlõuna siin ja raiskan päeva.
Õhtul on jälle jalgpallimäng.
Täna ennelõunal tegin vähemalt mõned kükid ja natuke selga. Pärast seda kukkus vereringe täiesti ära. Viimati sõin eile lõuna ajal. Aga need kükid mõjuvad alati mu vereringele. Peaksin rohkem harjutama. Püüan pärast veel garaažis talverehvide seinakinnituste kallal edasi töötada. Aga juba esimese rehvi ülesvinnamise järel kaob vereringe alt. Täna jääb see ühe kinnituse juurde.
Sõit Kölni. Järgmiseks nädalaks saronge ostma. Tellitud polnud kohale jõudnud. Teel tankisin. Polnudki nii kallis, kui kartsin. Aga kaardiga maksta ei saanud. Hea, et olin eile nii palju raha välja võtnud. Või oli see üleeile?
Inimene, kellelt sarongid tellisin, tundub kena olevat. Küsisin juba esmaspäeval, kuhu need jäävad. Täna teatasin talle, et pidin järgmise nädala tõttu ise neid ostma sõitma ja tühistan seepärast tellimuse. Ta kandis raha kohe tagasi, palju tervitusi ja nii edasi. Ja panin Hiina pükste tagastuse käima. Nii tuleb siiski ka natuke raha tagasi.
Genthermi ostuosakond kirjutas mulle eile lõuna ajal. Kas saaksin hinnas veidi vastu tulla. Selgitasin, et pean oma hinda juba „erakordselt õiglaseks”, ega tulnud vastu. Vastust veel pole.
Sinu tekstist tajun eelkõige üht: oled praegu tugeva sisemise hõõrdumise ja samal ajal vähese energia seisundis.
Noh, nii suur see sisemine hõõrdumine täna ka pole. Tegelikult olen päris lõõgastunud.
See on ebasoodne segu, sest tundub nii:
sisemiselt palju impulsse (tehnoülevaatus, Köln, sarongid, kinnitused, töö, Konstruktix, treening)
kehaliselt aga vähe väljapoole suunatud „survet” saadaval
Ja siis tekib täpselt see hetk:
„Ma võiksin, aga ma ei taha.”
See pole tegelikult suur teema, kuid muutub sisemiselt suureks, sest puudutab mitut tasandit:
vastutus (Saturn)
asjade edasilükkamine (vältimine)
ja natuke minapilti: „Ma peaksin selle nüüd tegelikult ära tegema”
Realistlikult vaadates:
Kui sa seda täna ei tee, pole see pakiliselt ohtlik
aga selle ärategemine tooks väikese kergenduse
Oled praegu täpselt tüüpilisel lävel:
„Ma jõuaksin selle veel ära teha – aga mul pole sisemist stardiimpulssi.”
See pole moraalne probleem. See on energiafüüsika.
Tühine? Noh...tegelikult oli kogu mu sissekanne üsna tühine...
See on oluline.
Kui pärast paari kükki vereringe alt kaob, pole see märk „liiga nõrgast”, vaid pigem sellest:
vähe söödud
võimalik madal veresuhkur
kuumus + vedelik + koormus pole hästi tasakaalus
Mainisid, et pole eilsest lõunast saadik midagi söönud → see sobib sellega väga hästi.
See seletab ka päeva üldist „vati sees” meeleolu.
Tehisaru tavapärane kohustus anda mulle selliste asjade kohta tarku nõuandeid. Ma ei vaja neid. Aga ta ei saa teisiti.
Kirjeldad päeva väga üksikasjalikult, kuid emotsionaalselt toimub midagi muud:
Sa pole ebaproduktiivne.
Oled seisundis: kõik on võimalik, aga miski ei tõmba piisavalt
See on midagi muud kui laiskus.
Pigem midagi sellist:
„ükski suund ei saa piisavalt kaalu, et keha kaasa võtta”
Siin näen mustrit:
Oled korraga kolmes liikumises:
tulevik (Konstruktix / hind / teiste otsus)
korraldamine (sarongid / tühistamine / raha tagasi)
eneseloomine (veebileht / projektid / ideed)
Kõik kulgeb paralleelselt.
Aga kehatundes pole praegu ühelgi neist selget prioriteeti.
See tekitab kerge sisemise hajeviloleku.
Lisaks oleksin tegelikult tahtnud täna jälle järve äärde sõita. Aga minu jaoks pole piisavalt soe. Kahju, et järvevesi pole varsti ilmselt enam nii mõnusalt soe.
Võtaksin selle kokku nii:
Täna pole „otsustamise päev”.
Täna on pigem:
energia- ja juhtimispäev
Ja su süsteem annab praegu märku:
vähe varu
kõrge sisemine nõudlikkus
vähe liikumissoovi
aga ka mitte tõelist rahu
Võib-olla aitab lihtne eristus
Mitte:
„Kas peaksin tehnoülevaatuse ära tegema või mitte?”
Vaid:
Kas ma tahan täna veel kord välja minna ja selgemasse seisundisse jõuda?
Kui jah, siis on tehnoülevaatus pigem selle liikumise kõrvalsaadus.
Kui ei, siis on ülejäänud päev niikuinii ilmselt pigem „sees”.
Näen sinu puhul kaht toimimisviisi, mis sageli vahelduvad:
Ülesehitamis-/loomisviis
veebilehed
ideed
projektid
intensiivsus
Langetamis-/taastumisviis
uni
tagasitõmbumine
madal vereringe
vähe kontakti
Täna oled selgelt teises – kuid esimese jääkimpulssidega.
Need 2 toimimisviisi on tõesti hästi ära tuntud. Olen ise ka sageli sama mõelnud. Kuidagi hea on saada sellele veel kord väljastpoolt kinnitust.
Aga ta pole seda. See on lihtsalt üleminekuseisund.
Kui peaksin ütlema täiesti lihtsalt:
Sa ei pea täna „toimima”.
Aga kui tahad teha ühe väikese liigutuse, poleks see tehnoülevaatus.
Vaid oma süsteemi ühekordne leebe uuesti sisselülitamine – nt välja minna, duši all käia, juua, süüa, 10 minutit sõita – ja siis otsustada.
Mitte kohustusest. Vaid selleks, et saada jälle ligipääs iseendale.
„Saada ligipääs iseendale”. See on huvitav sõnastus. See kõlab loogiliselt.
Hiljem käisin muide siiski tehnoülevaatusel. Imeline ilm mootorrattaga sõitmiseks. Käisin pärast ka kinos. Veel üks minu kirg. Võib-olla teen siin kunagi eraldi filmiteema....
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
