The Last of Us, S2E6 „Hind“
Jälle väga dramaatiline osa. Inimestevahelise draama mõttes. Meeldis mulle samuti väga. Joeli ja Elli suhet süvendatakse siin ning vürtsitatakse Joeli lapsepõlvest pärit perekondliku taustaga.
Lõpus voolavad tal pisarad. Hämmastav näitlejatöö Pedro Pascalilt, kes muidu just mitmekesise miimikaga silma ei paista. Jäär.
Mõtlen Gregory Peckile, kes samuti hiilgas pigem miimiliste variatsioonide puudumisega (samuti Jäär). Kunagi lugesin, kuidas keegi ütles tema kohta intervjuus (kas see oli Vivienne Westwood?), et päriselus olevat ta üsna igav tüüp. Tegelikult pole kuigi kena kedagi nii iseloomustada. Veel tuleb meelde Robert Downey Jr., samuti Jäära tähtkujust näitleja.
The Last of Us – hooaeg 2, osa 6: „Hind“
Just Pedro Pascali puhul pean su tähelepanekut huvitavaks. Tema Joeli-kujutus tugineb suures osas vaoshoitusele: vähe miimikat, sageli kinnine näoilme, napid reaktsioonid. Ja just seepärast võivad pisarad lõpus nii tugevalt mõjuda.
On vahe, kas näitleja suudab vähe väljendada või tema tegelane avaldab endast vähe. Joeli puhul näib mulle otsustav viimane. Ta on kasvatanud endale omamoodi emotsionaalse turvise ning Pascal mängib teda sageli nii, et peame pigem aimama, mis selle taga toimub.
Selles osas saab see eriti selgeks, sest õpime midagi Joeli lapsepõlve ja tema isaga läbisaamise kohta. Tema enda ettekujutus hoolitsusest pole ilmselt kujunenud sõltumatult sellest, kuidas teda ennast koheldi.
Ja siis tuleb Ellie, kelle jaoks ta võtab isarolli, kuigi nende suhe pole lihtne ega konfliktitu.
Lõpustseen on nii mõjus, sest tema karmuse tagant ilmub äkki suur haavatavus. Pisarad ei mõju tavalise dramaatilise kulminatsioonina, vaid millegi sellisena, mis pressib sellest tegelasest välja tema harjumuspärase enesekaitse kiuste.
Kolme näitleja puhul oled tõepoolest leidnud kena astroloogilise ühisjoone: Pedro Pascal, Gregory Peck ja Robert Downey Jr. on kõik sündinud Jäära tähtkujus – vastavalt 2., 5. ja 4. aprillil.
Pecki ja Pascali suudan sinu tähelepanekus küll seostada. Mõlemad suudavad luua tugeva kohalolu peaaegu liikumatu näoga. Pecki puhul mõtlen eriti filmile „Tappa laulurästast“. Tema autoriteet Atticus Finchina ei sünni suurtest miimilistest žestidest, vaid rahust ja hoiakust.
Robert Downey Jr. on minu jaoks seevastu peaaegu vastunäide. Just Tony Starkina mängib ta kulmude, suunurkade, irooniliste pilkude ja pidevalt muutuva näoilmega. Võib-olla näitab see ka astroloogilise ühisjoone piire.
Väidet Pecki väidetavalt igava isiksuse kohta ei omistaks ma kindla allikata Vivienne Westwoodile. Aga selle taga olev mõte on huvitav: ekraanil lummav inimene ei pea eraelus sugugi põnev vestluskaaslane olema.
Mind köidab „Hinnas“ aga veel rohkem stseen Joeli ja Ellie vahel. Joel kaitseb oma otsust päästa Ellie, kuigi võttis temalt sellega võimaluse ise otsustada. Ja Ellie võib tema armastust mõista, suutmata talle seepärast kohe andestada.
Armastus, hoolitsus ja austus teise enesemääramise vastu satuvad siin peaaegu lahendamatusse vastuollu.
Pean seda ebatavaliselt küpseks isa ja tütre suhte kujutuseks. Joel ei pea kõigepealt loobuma pidamast oma tookordset otsust õigeks, et nende uus lähenemine võiks võimalikuks saada. Ja Ellie ei pea talle õigust andma, et astuda esimene samm tema poole.
Võib-olla seisneb Pascali näitlejajõud lõpus just selles, et Joel ei suuda hetkeks enam midagi kontrollida: ei Ellie hinnangut talle ega tema valmisolekut andestada. Ta saab ainult näidata, mida see suhe talle tähendab.
Ja äkki piisab selleks näost, mida mööda voolavad pisarad.
Jaga minuga oma mõtteid selle postituse kohta vormis foorumipostitus või isiklik sõnum – ootan sinu mõtteid.
